Tuesday, August 20, 2013

Vihmamärjal hommikul

Vaba esmaspäeva hommikul oli globaalne kastmissüsteem täies tööhoos. Vaade ukselt õue - väga hull ei ole, uurime siis, kuidas käituvad meie lemmikud duši all.


Väikeseõieline elulõng "Paul Farges" on õites juba  ei mäleta mis ajast, vihm talle sobib, sest kes seda suurt sammast ikka kasta jõuab. Pärast äärmiste õielehtede ärakukkumist jääb keskmine osa veel mõneks ajaks varre otsa tähekesena turritama. Paljudele elulõngadele omaseid  suuri karvaseid tuttisid see elulõng ei tekita.



"Diana" on juba üsna tutiline, kuid õnneks jätkub veel ka õisi. Ka teised elulõngad on ühtviisi netid nii päikeses kui vihmas. "Estrella" sellel suvel kordusõitsemist ei paku, tema kevadised sinised õiekellukad on see-eest sel aastal eriti kohevateks tuttideks muutunud. See alumine pilt on küll eelmise õhtu hämarusest, unus vaadata, kas nood on sama kohevad ka vihmas. Eelmisel vihmasel aastal mustusid äraõitsenud õied ja valgeid tutte ei tekkinud eriti.



Väikesed naapoli alpikannid - need vaprad talvelilled ei ole veel alustanud lehtede kasvatamisega. Osa õisi on juba seemnekupart maa poole keerutamas, maast kerkib aga üha uusi pungasid.

Täna jõudsin isegi niikaugele, et külvasin ühte potikesse alpikanniseemned. Kuprakesed olid küll juba nädal-paar avanenud tassi peal. Uued mugulad on ka juba mullas, kuid nende ärkamine on aeglane. Ega ma neilt esimesel sügisel suurt etteastet ei nõuagi, katsugu lihtsalt ellu jääda järgmise aastani. Eile mustikapõõsaste vahesid kobestades sattus näpp mingile maa-alusele mugulale. Siis tuli meelde, et paar lootusetut kuiva alpikannilesta sai sinna ju paari aasta eest sügisel maha torgatud. Mingi üksik leht ka kevadel nagu jäi silma. Nüüd aga 4-5 cm läbimõõdus nööbike, altpoolt maa küljes kinni ja teine pisut väiksem samas lähedal. Üks peaks neist küll sügisene olema, teine vist kevadine. Eks näe, kas nad maapealset elu ka kavatsevad elama hakata.

Hostade pere oma täienenud koosseisus on hetkel veidi ajutise paigutusega -  väikese sinise hiire kõrvad ja "Stiletto" on uued. "Stiletto" potist jätkus juba kohapeal jagada ja hetkel on teine tutt pildilt juba uude koju rännanud. Aitäh Tagatalu ja Kadakas! Aitäh ka teistele lahketele taimejagajatele.


Samas kõrval aga naudib viimaseid suutäisi oma lemmiktaimel isand või emand tigu ise.



Seahernes on sel aastal rohkelt õitsenud. Kuigi tal puudub lõhn, siis õite välimus on nagu päris ja puhmas ise näeb rahulikum välja kui lõhnaherne talitsematu kasvuhoog. Allpool aga näitab kogu suve tagasihoidlikult õitsenud väänduv kuslapuu "Serotina", et parema kastmise korral võib temagi rohkemat pakkuda.


Roosid on oma esimese etenduse andnud ja hetkel esinevad hõredalt. Siiski vihmaperioodi algusest käib hoogne uute võrsete kasvatamine. Pildile jäi "Hans Cristian Andersen" - vihmakindel ja püstine. Vihmaõrnade õitega roose meil õnneks polegi, täisõies varred võivad küll tugevama vihmaga maha painduda või vahel ka murduda. Valgust ju pisut vähem meil kui roosidele meeldiks.


Nüüd aga mõned, kes lasevad oma seelikud pisut longu vihmapiiskade all



Varsti tuli aga päike välja ja kohe asuti seelikuid sirgemaks siluma. See minu ainuke nimetu floks paistab silma pika õitsemisja poolest. Lõhnab küll õige floksilõhnaga. Samal ajal alustanud naabrinaise roosa on juba lõpetanud. Võib-olla on pikem õitsemine  omane kõigile uuematele sortidele - floksikasvatajad võiks muljeid jagada.


4 comments:

  1. Väga ilus see valge elulõng! Ja isegi väikesed tuti-kerakesed on elulõngadel lahedad!

    ReplyDelete
  2. Küll on hea, et aedades kasvatatakse erinevaid taimi, kes kõik ju endale ei mahu või sügavat huvi ei paku, aga ometi nii head ja ilusad välja näevad nagu Sul.

    ReplyDelete
  3. Mõnusad vihmamärjad pildid, loovad kohe teistmoodi tunde ja meeleolu

    ReplyDelete
  4. Oh, elulõngapostitus :) Floks on ka nii toredalt triipjas. Hostapilt mõjub nii lahedalt , nagu joonistus. :)

    ReplyDelete