Filipiinid-2 Põõsasherned, sõstrapuud ja vesispinat

Õhtueine Maligcongi mägikülas Suzette kodumajutuse terrassil pärast päikeseloojangut.

Mulle on alati suurt huvi pakkunud tundma õppida ja maitsta erinevaid puuvilju ja muid toidutaimi. Igal kaugemal reisil on õnnestunud proovida uusi seni kogemata vilju, olgugi et mõnikord kaugelt koju saabunud, torkab sama frukt silma mõne marketi puuviljaosakonna eksootikumide riiulil jupikesena kilesse pakitult ja teadmata küpsuseastmes. Siiani ma keeldun uskumast et "päris" viigimarjad ongi nii kahvatu maitsega nagu kaubamaja näidised. See on siis üks seni veel täitumata unistus - oma käega viigipuult küpset vilja noppida.

Tagasi Filpiinide teemasse - seekordne reis ei soodustanud just uusavastusi puuviljanduses, polnud eriti millegi tipphooaeg.  Kogu Luzoni saarel kasvas palju hiidsuuri mangopuid, kuid valdavas enamuses kandsid nood vaid puhkevate õite kobaraid. Tundus isegi ebareaalne, seni nähtud mangoistanduste õunapuumõõtu puudel on olnud korraga peal õied, rohelised ja küpsed viljad. Igal turul siiski mõni mangomüüja oli ning tõesti - kuuldused Filipiinide mangode eriti heast maitsest vastavad tõele. Lõunamaa banaanide sordirohkus ja erinevad võrratud maitsed olid juba ette oodatud ja pettuda ei tulnud. Üks uus kogemus siiski oli. Ühed tömpsakamad rohekana ostetud banaanid pidid esimese suutäie järel paaegu prügikasti rändama. Nad olid kõige otsesemas mõttes söödamatu park-kibeda maitsega. Igaks juhuks said alles jäetud ja järgmiseks päevaks oli toimunud imetabane muutus. Kergelt hapukas mahemagus maitse leidis üksmeelset heakskiitu meie väikese reisiseltskonna kõigi liikmete poolt. Kui ühel järgmisel päeval sarnaseid lüheldasi veidi kantjaid banaane nägime ostsime kohe terve kobara. Olidki needsamad.

Edasi põnevamate tutvustega. "Põõsashernes" on siiani minu jaoks teaduslikult määramata. Kasvas ta mägedes, umbes aroonia suuruse põõsa küljes. Õied olid kollased, lehed hallikad ja kaunad kirjud. Söödavad ka toorelt. Maitse nagu kuivapoolsel hernel, kerge läätspuuseemne lisavarjundiga. Ka valmistoidus võiks teda vabalt herneks pidada.

Taga vasakul hautatud "herned" koos mingi kõrvitsalisega. Taga paremal saladuslik punakas aiaviljahautis. Maitse järgi kassaava või maniokk mingi kapsalisega. Kassaava on kanepit meenutava väliskujuga taim, maniokk on nagu suur kalla. Mõlema keedetud juurikad on kartulisarnase maitsega.Värvi järgi võiks ka bataati oletada, kuid magusat maitset polnud tunda. Esimesel taldrikul riisikuhjal mingi liha punases marinaadis. 

MÄRKUS: Pärast väikest uurimist netis on selgunud, et selle lilla toidu põhikoostisosa pidi olema hoopis lillaärviline vesijamss (Dioscorea alata), inglise keeles purple yam, filipiini keeles ube. Veel üks rohtsete vartega väänkasv tärkliserikaste juurmugulatega lisaks meiegi kaubanduses saada olevale bataadile. Bataat on looduslikult magus, jamss ei ole. Filipiinidel on lillapunane jamss on eriti hinnatud töödelduna just magusaks pastaks nimetusega ube halaya ehk purple jam. Selle valmistamiseks keedetakkse koorimata mugulad, tahendatakse, kooritakse ja riivitakse ning keedetakse siis või, kookospiima või kondentspiimaga kuni on parajalt kleepuv. Maitseks vanilliin. Jamsi sugulast nipponi dioskoori võib ka meie taimehuvilistegi aedades kohata - see suvehaljas väikeste õhukeste nähtavate roodudega luuderohulehtedega liaan http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=80 Bataat seevastu kuulub lehtertappude peresse. Kenade värviliste lehtedega ilubataadid on ilmunud ka meie suvehaljastusse.

Hernepõõsa õied

.. ja kaunad

"Sõstrapuu" kohalik nimetus on bugnay, teaduslik nimetus Antidesma bunius, (Euphorbiaceae) Inglise keeles currant tree, aga ka salamander tree, chinese laurel või isegi wild cherry. Antidesma on liigirohke  perekond troopilisi igihaljaid kahekojalisi puid-põõsaid, mille enamiku viljad on söödavad (vist). Bugnay marjad on toorena valkjad, edasi punased ja hapud ning lõpuks mustad ja magusad. Osa inimesi aga tunnetab bugnay marjade maitset hoopis kibedana.
Põhja-Luzoni mõnusas projektiasulas Adamsis valmistavad eri põlishõimude naised sõbralikult koos magusat bugnay veini.  Seda maitsesime meiegi.  Mahla ja veininäidised said koju  kaasagi toodud.

Veinipoe kõrval kasvas umbes kolme meetri kõrgune bugnay.
Hetkel ei olnud saagiaeg, kuid nagu enamusel troopika viljapuudel, võib üksikuid õisi ja marjakobaraid näha ka põhisaagi vahepealsel ajal.

Mul õnnestus maitsta vaid pooltooreid marju, mis olidki hapud.
Mina kibedat maitset ei tundnud. Mahlajook on mustsõstra ja aroonia vahepealse maitsega.

Water spinach ehk vesispinat, eestikeelse ametliku nimetusega ujuv lehtertapp, Ipomea aquatica on Filipiinidel levinud toidu- ja maitsetaim. Kui taim kasvab jalgupidi vees, siis on ta lehed laiemad, kuival kasvavatel taimedel on lehed aga üsna kitsad. Kuigi keegi pole seda kinnitanud, usun , et järgneval pildil parempoolses omaette  kausikeses olev roheline hautis sibulaviiludega ongi valmistatud just nimetatud taimest. No malts mis malts - see tähendab, et söödav.

Mõnes kohas olid kanakoivad hästi valmistatud, mahlakad. Eraldi mainimist väärib veel supileem,
tavaline maitsev lisand mistahes riisi- või lihatoidu juurde, pildil olevasse supikaussi on lisatud ka peotäis oakaunasid.Tume vedelik taamal on sojakaste.

Ujuv lehtertapp, Ipomea aquatica 

Maitsetaime pilt leitud siit https://www.google.ee/search?q=ipomea+aquatica&oq=ipomea+aquatica