Filipiinid-3 Veel herneid ja ubasid, sekka merekohinat ja palmisahinat

Meil siin on liblikõielistega selge sott - söödavaid taimi maksab otsida vaid üheaastaste rohttaimede hulgast. Kes ei armastaks värskeid herneid või kes ei teaks ubasid. Ülejäänud liblikõielised on kas dekoratiivpuud-põõsad, umbrohi, loomasööt või lilled.Tegelikult on tinglikult söödavad ka tuntud ilutaime lupiini seemned. Portugalis igatahes osatakse ja viitsitakse neidki söögikõlbulikuks töödelda.
Laias maailmas aga on ainuüksi liblikõielisi puid oh kui palju-palju. Mitmetel on atraktiivsed õied või naljakad vorstikujulised, ussikujulised või rütmipilliks sobivad krõbisevate seemnetega suured lamedad kaunad. Paljud on mürgised. Söödavaid on ka, vaja vaid teada.

Seekordne reis võimaldas lähemalt tutvuda paari ammu teadaoleva liblikõielise toidutaimega ning tõi teadmise ühest uuest väetaimest, võimalik et ka moetaimest.

Kohe esimesel õhtul Manila hüpermarketis rändasid ostukotti esmajoones värsked ja kuivatatud kohalikud puuviljad. Hommikul tuli alustada pikka päevateekonda. Esmalt oli vaja umbes liiklusega linnast välja pääseda ning siis jõuda piisavalt kaugele rannale, eemale suurlinna saastepiirkonnast. Teel autos nosisime magusaid banaanisid, muud viljad jäid rahulikumaid hetki ootama. Kohale Bolinao rannale Garden Paradise Resorti jõudsime loojangul kella kuue paiku. Seda peab ütlema, et aadressidega ja siltidega on Filipiinidel segased lood. Hotelliomanikud nimelt arvavad, et kui paarikümne kilomeetri raadiuses kuhugi paigutada mõned palmipildiga ja hotelli nimega innustavad sildid, siis klient leiab nad kergesti üles. Olematutest tänavanimedest või majanumbritest asulates ei tasu rääkidagi. GPS koordinaadid, kui antud, võivad vastata tegelikkusele, kuid ei pruugi. Leidmata siiski ükski koht ei jäänud. Erilised tänusõnad onu Google-ile värskete offline kaartide võimaluse eest ja Lenovo tahvlitootjatele suurepärase GPS-i paigutamise eest oma tootesse. Tavapärane GPS maheda maakeelse naishäälega ja 2012 aasta Filipiinide Open Street Mapiga mõjus rahustavalt ja vahelduva eduga asjalikult või siis jälle pisut vanamoodsalt. Enne reisi hangitud paberkaart (veekindel!) ei sobinud oma kaardimõõdu tõttu isegi marsruudi skemaatiliseks kujutamiseks pärast seda kui saar välja valitud sai.

Hommikukohvi mere rannal kookospalmide vilus. Ise keetsime oma numbritoas  elektrispiraaliga.Paulig, keskmine röst. Kohalik arusaamine kohvist on põhiliselt 3-ühes pakikene. Suuremates kohtades muidugi leidub ka Starbucksi lettisid nagu vist pea kõikjal maailmas. Merel oli parajasti mõõn ja ujumiseks tuli mõne kilomeetri kaugusle kollase liiva rannale suunduda. Tegelikult oli sile liiv vaid rannavallil, vees kulusid kindla tallaga jalanõud marjaks ära. Mõnus oli ikkagi.

Mida me siis kohvi kõrvale ses rannagazebos mekkisime. Tumeda kaunaga pilt ülalpool andis juba vihje neile, kes asja tunnevad. Ometi kord oli ühele poekarbile selges inglise keeles kirjutatud, et magus tamarind. Olin ikka mõelnud, et kuidas need viljad tegelikult maitsevad. Teadsin, et alguses on tamarindid mahlakad ja väga hapud. Kui ikka edasi oodata, siis muutub viljaliha magusa datli või kuivatatud ploomi taoliseks ning eraldub rabedast koorest. Päris hoogsalt siiki hambaid sisse lüüa ei tasu - sees on näpuotsa suurused kõvad seemned ja ümber magusa osa veel suhteliselt kergesti eemaldatavad kiud. Tamarindid olid head, kuid eks meil oli ikka veel paar tükki kodumaa leiba ära söömata. Ehtsat Hollandi juustu oli ka, suitsuvorstist rääkimata. Veel kuulusid meüüsse värsked ja kuivatatud mangod, mandariinid ning longanipuu viljad ehk kassisilmad.

Tamarind, tamarindipuu vili

 Isegi rohkem kui tamarindi maitsta tahtsin kindel olla, kuidas seda puud looduses ära tunda. Nagu tellimise peale oligi Vigani linna sala-aias Hidden Gardenis tamarindipuu täiesti olemas. Koos sildiga. Nüüd ma vist tõesti suudan tamarindi ka looduses ära tunda, vähemalt koos viljadega. Veelgi enam, igaüks võib tamarinde maitsta, kui suundub Rimisse või Selverisse. Mina igatahes nägin riiulil täpselt samasuguseid karpisid. Otse Tai kuningriigist kohale saadetud :)

Tamarindipuu, Tamarindus indica L.

Nüüd teine vana tuttav uues kuues. Kõigi pähklinimeliste viljade hulgas on maapähkel kõige odavam ja kõige tagasihoidlikumate maitseomadustega. Tavaliselt saadaval puhastatuna, röstituna või soolatuna. Kerge kõhklusega ostsime teeäärselt pähklitüdrukult ühe pundi koorimata õlepähkleid nagu  neid lapsepõlves kutsutud sai. Oh sa mu meie, olid need vast maitsvad! Ise sellised väikesed, mahlakad ja lillat värvi. Otse põllult koristatuna sisaldab maapähkel üle poole kaaluosast vett, mis tuleb kahjuks hea säilimise huvides lasta enamuses välja aurustuda. Sort ka kohalik, võimalik et juba hispaanlaste ajastust pärit. Hiljem ostsime veel lisaks poest võrgutäie pisut suurema  pruunikama seemnega maapähkleid. Nood ei olnud värskelt nii maitsvad kui lillad, kuid praegu valiks kohe söömiseks just pruunikamaid. Lillad on kuivanud pisut liiga kõvaks ja eriti väikeseks.

Kohalikud Filipiinide maapähklid, Arachis L.

 Igatahes arvestades, et maapähkel nõuab külvist koristuseni külmavaba aega umbes 120 päeva, võib ettekasvatusega kasvõi botaanilisest huvist maapähkli kasvatamist proovida. Olgu või mõni taim soojemas asupaigas. Olen sellele varemgi mõelnud, kuid nüüd kavatsen ära teha.

Maapähklitaim. Pildil keskel on näha noor kaun. 

 Maapähklitaime areng on ainulaadne. Kollased "herneõied"  puhkevad vaid üürikeseks ajaks, viljastuvad ise  ja asuvad kasvatama terava tipuga kaunakest, mis suundub allapoole ning kaevub mulda. Viljad arenevad edasi mullas. Filipiinlased arvatavasti koristavad saagi käsitsi, kuid Ameerikas on spetsiaalsed masinad, mis oma haaratsid taime alla sirutavad, selle üles saputavad ja mõneks päevaks põllule tuulduma jätavad. Pärast mingi teine masin koristab kokku.
Reisi jooksul sai ära tarvitatud ka purk kohalikku magusat maapähklivõid, mis ilma külmkapita oli üsna voolav lusikatoit. Õnneks purgikaas pidas ja võie välja ei valgunud.

Kolmandaks sai tehtud pilt paljudes hoovides kasvanud päris kenast valgeõielisest suure läätspuu välimusega põõsast. Läätspuu muljet rikkusid vaid ülipikad peenikesed ribilised kaunad. Lähemal vaatlusel oli näha ka lehtede mitmekordne jagunemine.Alles kodus tagasi olles sai põõsas määratud. Maitsmine jääb ootama järgmist kohtumist või tegelikult, mingis hautises olid vist sees nood tükeldatud kaunajupikesed. Tegemist on Aasias, Aafrikas ja Indias üsna levinud ja lugupeetud ravim- ja toidutaimega, mis on üsna kergelt kasvatatav ning peaaegu hooldusvaba.

Õli-rõikapuu, Moringa oleifera, kohaliku nimega malunggai, inglise keeles drumstick tree, horse radish tree või ben oil tree.

Vaestes maades tarvitatakse värskelt kõiki taime osi teeks, salatiks, hautiseks.  Moringas leidub C-vitamiini, B-grupi vitamiine, riboflaviini, rauda, magneesiumi. Taime kaunad sisaldavad eriti rohkelt C-vitamiini, teretulnud nähtus riisisööjate jaoks. Muid kasulikke komponente sisaldavad lehed ohtramalt. Õli-rõikapuu kuulub ka hinnatud antioksüdantide hulka. Seemnetest saadakse õli, mida kasutatakse toiduks, juuksehooldusvahendites ning masinaõlina. Rahvameditsiinis on temast abi otsitud kõikvõimalike hädade vastu. Küll raseduse ärahioidmiseks või noore ema piimatootmise ergutamiseks, kõhulahtisuse ja kõhukinnisuse vastu, liigesehaiguste ja peavalu vastu, vererõhu alandamiseks, põletiku, diabeedi ja vähi vastu ning arseenimürgituse sümptomite vähendamiseks. Osa neist raviomadustest on ka teaduslikku kinnitust leidnud. Rikkamates maades on saadaval kuivatatud lehepulber ning kapslid selle pulbriga. Mõistagi ei tasu kapslikeste neelajatel loota, et kõik kasulikud vitamiinid selle sisus säilinud on või et manustatav väike kogus suudaks toidulisandina tarvitades organismi olulisel määral proteiiniga varustada. Internetist leitud artikkel 10 maitsvat toitu moringast hõlmas vaid kuivatatud lehepulbri kasutamist küpsetistes, omletis ja nii edasi ning kõlas kuidagi võltsoptimistlikult. Tea, kas see pulber on äkki väga ebameeldiva maitsega. Allolev pilt on pärit internetist, leht kadus silmist.

Õli-rõikapuu pulber ja kapslid