Filipiinid-7 Taevane aed ja lihtsad rõõmud

Ükskõik, millise kuumema turismikoha kohta infot ei uuriks, ikka jääb kõlama hoiatus - ärge minge sinna nädalalõppudel. Kahjuks ei saa nädalalõppusid kuidagi kalendrist eemaldada ja nii me siis jõudsimegi mööda maalilist Kennoni maanteed vähehaaval ülespoole keerutades Baguiosse just laupäevaks. Baguio asub pea pooleteistkümne kilomeetri kõrgusel mägedes ja oli algselt loodud Ameerika sõdurite puhkebaasiks.
Praegu on Baguio igatsetud puhkuselinn Manila rahvale. (Hääldatakse seda kohanime 'bagiio'). Baguio on ka ülikoolilinn, kus asub ligi kümmekond kõrgemat õppeasutust - kellele ei meeldiks õppida troopikaülikoolis, mis asub meeldivalt jahedas kliimas.

Pole ime, et see pumpsaka alusega taim kuidagi tuttavlik tundus.
 Käändbokarna ehk noliina (Beaucarnea recurvata e. nolina recurvata) on meiemail kasvatatav toataimena, saadaval näiteks Hansaplantis  Rahvapärased nimed aga ei hooli sugukondlikust kuuluvusest vaid iseloomustavad taime väliskuju: ponytail palm ehk hobusesaba palm 
või siis elefant foot ehk elevandijalg.

Baguio linna on umbes 6 x 7 kilomeetrit ja see ei ole mingi tasane platoo,vaid pigem erinevate mäeahelike kohtumispaik. Linn kleepub visalt järskudele mäekülgedele, täidab harjade vahelised lohudki. Astunud tänava poolt sisse maja esimesele korrusele, selgub et tagantpoolt vaadatuna oled tegelikult kolmandal korrusel. Linna südames on ülitiheda liikluse tõttu männilõhn neelatud heitgaaside pilve poolt. Üha uued rajatised hammustavad tükke linna rohelisest südamest Burnhami pargist. Aga rahvas siiski armastab oma puhkuselinna. Siin on arvukalt hotelle, ostukohti, söögikohti, vaatamisvääsusi, kultuuri. Linna äärealadel on lahedamad olud ja värskem õhk. Baguio on ka eelpostiks turistidele, kes suunduvad edasi põhja suunas päevateekonna kaugusel olevasse mägilinnakesse Sagadasse.

Meie võtsime kõigepealt ette lihtsad rõõmud ja ühinesime laupäevameluga Baguio linnasüdame pargis. Kaardilt vaadates sai ette kujutatud üsna avarat roheala keskse järve ümber. Tegelikult aga oli ühtse müüriga ümbritsetud pargiala jagatud kümneteks eraldi vahepiiretega kruntideks, mis ei olnud avalikuks kasutamiseks. Meil oli valida kolme võimaluse vahel. Laste mänguväljak, tiik ja orhideede aed. Iga objekt oli omakorda taraga ümbritsetud. Sissepääsutasu siiski kusagil ei nõutud.  Laste platsil oli palju kiikesid, natukene ilupõõsaid ja lilli, laudu ja pinke ning mustmiljon tumedapäist särasilmset last oma uhkete vanematega. Tiigil liiklesid aeglaselt paadid, sõidu järjekord oli üpris pikk.

Paadid Burnhami pargi tiigil

Piki tiigi kallast oli laenujalgrataste rada - umbes 300 meetrit edasi-tagasi. Sealt me isegi oleks mingi kolmratta võtnud, kui nood lootusetult väikesed meiesugustele hiiglastele poleks olnud. Ostsime siis lohutuseks jäätist, mis maitses päris hea. Kogu pargiala oli suhteliselt tolmule tallatud, kuid muusika mängis, lapsed kilkasid ja kõik olid nii rõõmsad, nii rõõmsad. Ons õnneks palju vaja.

Rattasõidust tundsid rõõmu nii lapsed kui täiskasvanud

Me suundusime lillede alale, kus olid mõned võrkkatusega kasvumajad ja käis hoogne taimemüük. Sealt oleks küll mõndagi meelepärast leidnud, kuid tuli leppida pildile püütud lilledega.

Tumedasilmne orhidee ja punane hibiskus

Valge pruuniträpsuline orhidee

Hästi suur sukulent

Tagasiteel hotelli kõndisme juba pimedas. Tee ääres leidsime hiina toidukoha, kus soovi korral võis ise oma toidu keeta või grillida. Üks supipott pandi ka tulele ja sinna soputati erinevaid lihatükke, aiavilju, nuudleid ja kastmeid. Kokku sai väga hea ja väga palju.

Teisel päeval käisime kõigepealt BenCabi muuseumis aga sellest sai juba kirjutatud. Edasi külastasime Rocca al Mare väikest kohalikku analoogi ametliku nimega Tam Awan Village. Sissepääsu lähedal oli  kobar rohtkatustega majakesi. Osa autentsed, osa järeletehtud ning osa üsna kaasaegsed. Kõiki majakesi sai välja üürida ööbimiseks.

Majakeste pilt on laenatud paiga reklaam-materjalidest

BenCabi käsi oli ka selle ürituse toetamisel mängus. Park-muuseumi peahoones tegutses kohalike kunstnike ateljee.

Hiidsisalikuks kujundatud trepisein

Ateljee sisevaade

Suur silt pargi sissepääsul aga oli sõnastatud hoopis "Garden in the Sky" ehk Taevane Aed. See nimetus sobis päris hästi, järsul mäeküljel siksakitasid kitsad "ehtsad " mägirajad  lopsaka taimestiku keskel üha ülespoole. Siin-seal tuulekellasid, kunstilisi seadeid ja etnograafilisi esemeid ning ka mõned jalapuhkamise varjualused. Kohati võis end tunda nagu päris metsas. 

Järsemates kohtades olid abiks kõrgete astmetega trepid. 

 Roosaõielised inglitrompetid tihedas võsas.

 Reklaamitud vaateplatvormidest oli avatud vaid alumine. Selge ilmaga võis ehk tõepoolest  kauguses meri ära paista.

See siis olevatki Päikesetõusu Imetlemise Koht.   

 Endisele ülemisele vaatekohale enam ei pääsenud, see ala oli nähtavasti juba kellegi eraomand.  Kokkuvõttes ikkagi päris tore koht.

Tulitrompet (Pyrostegia venusta), igihaljas liaan 

Tam Awanis korraldatakse tellimisel ka rahvatantsuetendusi, kuid meie ei tellinud ja keegi teine ka polnud tellinud meie sealoleku ajal. Alumine pilt on tehtud isehakanud mägilasest hoopis Baguio park-botaanikaaia väravas.