Talv kestab vahelduvalt

Tundub et talv on kestnud terve igaviku. Mõni päev on üsna kevadine, kohe järgmisel sajab aga uus lumi maha nagu tänagi. Igasugu tähtpäevadest ei ole küll  sel kuul puudust. Äsja möödus sõbrapäev, ees ootavad vastlad ja Vabariigi aastapäev. Siis aga on aeg alustada lihavõtete kampaaniat vähemalt kaubanduses. 

Aias aga olen lumevaesetel päevadel juba pisut käärisid välgutanud. Sügisel jäid paljud varred püsti lume alla lisaks igal kevadel lõikamist vajavatele puittaimedele.

Meenus et veebruari keskel peaks botaia kasvuhoonetes üpris värviline olema ja täna saigi seal ära käidud.Vahepeal on nad keskkohta ehk palmimaja kõrgemaks ehitanud, sest palmid  muudkui kasvavad. Vastupidiselt ootusele õitseb parajasti väga vähe taimi. Pole eriti asaleasid ja kameeliaõisi on vähevõitu ja needki enamasti pungas. Jasmiini lehtla seisab ilma jasmiiniõiteta, üht puhkemata õiekobarat siiski nägin. Puuduvad mitmed talvel õitsenud taimed. Üldse ägisevad kasvuhooned tiheda istutuse ja suureks kasvanud puude tõttu. Igal pool ripuvad ümbrikukesed elus kahjuritõrjujatega kuid sellest hoolimata on näha kahjustatud lehti või nende osi. Siiski on üldpilt parem kui nüüd küll juba mitme aasta eest väisatud Helsinki botaanikaaia kasvuhoones.

 Troopikat valitsevad paar puuri lindudega, kes teevad parajat lärmi loomulikul teel, vähemalt ei pea helitausta valjuhääldist laskma. Orhideede kaitsekapi aknad on nii sodised et ei paista peaaegu läbi kuid õnneks õitsevad sees parajasti väikese õiega orhideed. Ühekaupa avab oma suuri õisi ka banksia, kuid jäi pildistamata. Kaktusepildid Ameerikast on palju mõjuvamad ja neid ei pildista, kuigi meil on neid ka omajagu.

Keskne ümar palmihoone jätab päris kena mulje. Siin asub ka kohvik päris rikkaliku saiakeste kookide valikuga ja korraliku kohviga. Kohvitajaid küll kuigi palju ei ole aga on ka alles hommikupoolik.

Õues pole korralikku talveilma ja seega jääb huvitav kontrast õue ja sisemise maailma vahel ära.

Kohvi kõrvale võib imetleda sarratseeniate väljapanekut, mille värvikust on veel värvilise valgusega suurendatud. Ükski neist praegu küll ei õitse, need ahvatlevad õiekujulised kannud on täidetud seedimisvedelikuga ja sealt pole sissekukkunud putukatel enam pääsu.

Need tutikujulised on aga ühed viimaste aastate juurteta moe(toa)taimed - tillandsiad. Neid rippuvaid  narnmamoodi variante meil eriti toas ei kasvatata, küll aga on igaüks, kes vähegi lõunapool käinud neid igal pool õues rippumas näinud. Nojah, meil on ju metsas kuusehabe, kuid usun et igaüks pole seda näinudki. 

Eestis võtab tasapisi hoogu avamaal sarrtseeniate kasvatus lisaks muidugi meie looduses juba olemasolevatele putukasööjatele nagu huulhein ja võipätakas.Liigilisus on küll väga piiratud (põhiliselt pupurne püünisleht) kuid isegi see tundub imena et sellised taimed suudavad meil talvituda ja õitsedagi. Neid on võimalik meile tellida Hollandist Araflora lehelt.

Lähistroopika osas kontrollin üle vanad lemmikud. Nõrgast õitsemisest oli juba juttu. Silma hakkavad suured kurerehad, millest paaril on isegi õiekobarad küljes.

Leian ühe seni tähelepanemata õitseva puu prootealiste hulgast - austraalia looduslik taim Hakea trineura, kes juba üle 10 aasta siin kasvuhoones kasvanud.

Õnneks on alles ja päris heas seisus ka üks mu lemmikutest - heinpuu. Ühel aastal oli neid paar tükki ja ühel peal ilmatu kõrge püstine odakujuline õievars.

Üks volleemia  on nii kõrgeks kasvanud, et vähemalt pool ei mahu pildile, ka noor tema kõrval on usinalt sirgunud. Okkad ei ole vanal puul küll allpool päris kahjustusteta kuid üldmuljel siiski pole viga.

Mäletate, see on  üsna hilja avastatud ürgne kuusetaoline okaspuu, mida nüüdseks on soojema kliima aedades usinalt paljundatud. Tallinnasse jõudis ta üsna varsti peale avastamist. Puu on tähelepanuväärne ka selle poolest et on võimeline ajama juurevõsu, noor puu ongi äkki sellisel teel saadud.Tegelikult kuulub ta mitte kuuskede ega mändide vaid araukaariate perre.

Kui enne covidit õnnestus külastada Edibourghi botaanikaaeda, siis leidsin oma hämmastuseks mitmeid noori volleemiaid kasvamas seal avamaal, kuigi igaks juhuks ilma siltideta. See puu näeb siiski nii omanäoline välja, et eksimine on vaevu usutav.

Lähistroopika lõpetavad puukujulised sõnajalad. Mimevarreline Diksoonia on  üpris suureks kasvanud. Ladvas on avanemas parajasti uus lehelehvik.

Siis on üks sõnajalgtaim imeliku laienenud alumise pumpsuga ja ladvast avanemas vaid paar lehte, ehk on miski uus ja alles istutatud, mitte hukka minev vana. Ees olev leht kuulub ühele nooremale sõnajalale, pumpsuomaniku latv jääb kõrgele pildist välja.

Enne väljumist on veel potiga asetatud silmahakkavale kohale vaatamiseks üks parajasti õitsev orhidee. No kui parajasti pole orhideede näitust bot aias siis võib õitsevaid orhideesid vaatama ja nuusutama minna mõnda suuremasse lillepoodi. Nad sobivad hästi toas kasvama ja neid on ka viimasel ajal saada päris mitmesuguseid. Mäletan veel kui terve saal vanas kasvuhoones oli just selliste orhideedega täidetud ja nad õitsesid kõik parajasti - ilus oli küll vaadata aga see aeg läks üle.