Gran Canaria - mägedes

 Gran Canarial on pea kõik tähistatud loodusrajad suht pikad ja vähemalt keskmise raskusega. Siiski sattusin ühele 2-kilomeetrise raja  kirjeldusele ja kogu laskumine-tõus ei olnud ka väga suur. See oli varem kasutusel otserajana kahe eri kallastel oleva küla vahel. Algus oli petlikult kerge kuid mäenõlvad muutusid üha järsumaks.

                  

 Läksin rajale tütrega, kes praeguseks mägedega üsna sina peal ja tänu tema reipale meelele ning julgustamisele saigi see rada lõpuks läbitud - 4 tunniga. Tee viis ju vaid ühelt jõe kaldalt teisele, kuid rada oli mõlemal pool tihedalt sik-sakkideks kokku volditud. Lisaks selgus et sealsed mäed on libedad ka kuiva ilmaga. Nimelt on kivikesed väga ümmargused ja kipuvad jala all veerema.

See pilt on tehtud juba siis kui alla põhja olime jõudnud. Kahjuks ei saanud siinkohal pooleli jätta ja kuidagi sai ka üles jõutud.

Ühe umbes 10 kilomeetrise matka otsis tütar ka välja iseendale. See oli saare kõige kõrgemal alal ja sõitsime alguspunkti pimedas et kõndides palavus ei kiusaks. Tee oli küll korralik kuid nurki autotuled ei valgustanud. Matkaja teele saadetud, imetlesime veidi päikesetõusu. Tegime aega parajaks ühes tee äärses restoranis, mis avati varakult, sest pakkus einet mägedesse minevatele matkajatele.Vaated söögikoha ümbruseski olid üpris mõjuvad. Siin ülal kasvas põhiliselt männimets.

                            

See pilt on juba matka lõpp-punktist kus oli ootavate autode parkimisplats, üks autolavka ja vaatetahvel, mil kõik nähtavad tipud nimepidi peal. Vaatekohta nimetatakse Pico los Pozos viewpunkt ning vaade oli uhke. Seal lähedal oli ka saare kõrgeim tipp Las Nieves  - pisut alla 2 km.

Metsast väljus tuttav kogu hulga kiiremini kui oodatud - olevat tehniliselt suht kerge ja meeldiv rada olnud.

Firgas

See on linnake mägedes mida läbivad paljud ekskursioonid. Kõik kesklinna tänavad on üsna kenad, kuid kaks tänavat on erilised. Ühel on kõigi Kanaari saarte maketid ning pildid nende iseloomulikumatest kohtadest. Teisel tänaval aga on kunstlik veekaskaad  ning selle servades Gran Canaria igale maakonnale pühendatud kiviplaatidest pink. Kõik erinevad, kuid moodustavad ühtse terviku

Moya

Linn samuti saare põhjaosas. Siin oli mitu head vaatekohta sügavale jõeorule ning tasuta muuseum, mis oli rajatud majja kus oli sündinud saare kuulus mere poeet Thomas Morales (1884-1921). Kahekordne maja oli täis originaalset või samas stiilis mööblit, esemeid ning raamatuid  ning siseõuel olev aiakegi oli lilli täis ning korras. https://www.grancanaria.com/blog/en/article/the-home-of-the-poet-of-the-ocean-in-gran-canaria/

Sellest linnast viis üks kitsas tee alla piki orunõlvu  ning sik-sakitas läbi kaitsealuse loorberimetsa.

See loorber, mis Kanaari saartel ja Madeiral kasvab on selle paiga endeem Laurus novocanadiensis. Ega tal välimuselt esmapilgul mingit vahet pole meile tuntud söögiloorberiga, kuid on sellest hulga vähem aromaatne. Sealne loorberimets asub looduskaitsealal El Doramase orus umbes 91 hektaril. Ümbritsetuna mägedest, mis suruvad pilved ja niiskuse sinna alla, kasvab seal hulk niiskele lähistroopikale omaseid taimi. 

Pildil on pikkade kitsaste lehtedega eukalüpti oks võrdluseks teesrvast murtud loorberioksakesega. Ei tea miks kõik lehed sel on katkised - ega ometi ole proovitud neid lehti hoolega nuusutada, et kas ikka on vähem aromaatne.