Jõulukuu kingitused

Taustal mängivast telekast kostis arutelu, mida tänapäeval üldse sobib kinkida - kohvimasinad ja teeserviisid  juba kõigil olemas. Jõutigi siis järeldusele, et kunst on see, mis ikka veel võib arvesse tulla meie jõukal ajastul.
Siin nad ongi.  Kellele sünnipäevaks, kellele kuuse alla. Palju õnne ja ilusat jõuluootust!

graafika

gobelään

lehtehistöö

õlimaal

salakaup

Bali orhideed

August on troopilises Indoneesias kõige orhideevaesem aeg. Nii õitsesidki 1400 m kõrgusel mägedes asuva Bali botaanikaaia rikkalikus orhideede kollektsioonis vaid üksikud taimed. Erinevalt Singapuri lennujaama kommertshuvi pakkuvate sortide värvikirevast kollektsioonist moodustavad siinse enamiku loodusest kogutud metsikud taimed, näiteks sellised

Nimelipikutel koodnumbrid

Väikesed õied on kenakesed, kui silm nad roheluse keskelt üles leiab

 Uhked lillaroosad õied..

..hõljusid kõrgel nende mitte kuigi esinduslike pilliroosarnaste varte otsas

Mõnedel õnnelikel on oma aias selle kaunitari sugulased õitsemas

Kollektsiooni õrnemad isendid olid omale kohad leidnud kunstipäraste kaarvõlvidega võrkkatuse all

Pargitee sillutisse laotud orhideeõis

Orhideeaia kosk keset lopsakat rohelust

Orhideesid puude otsas ja haljastuses kohtas kogu saarel päris palju. Pilte üle vaadates selgus, et kõigilt õitsvate orhideedega piltidelt vaatas vastu üks ja seesama sort. Haljastusest rääkides - Balil ei ole praktiliselt üldse üldkasutatavaid parkisid. Mittesöödavat rohelust ja lilli kohtab hotellide aedades külastajate peibutamiseks, eraaedades tseremoonialilleõite tarbeks ning mõnede kloostrite kaunilt kujundatud rohtaedades. Bali botaanikaaed mägedes on rajatud valitsuse initsiatiivil 1959 aastal, kuid viimastel aastatel on areng olnud eriti märgatav.  Kogu ala on tegelikult üks avar dendropark. Jalgsi võib seal ringi matkata mitu päeva, autoga jäi poolest päevast napiks. Puhkepäeviti pidi see roheala olema populaarne väljasõidukoht kohalikele peredele. Sissepääs on tasuline, kuid nähtav õigustab seda väikest tasu igati. Ubudi lähedal kuumemate temperatuuridega kohas on Balil veel üks väiksem botaanikaaed, rajatud ja hallatud välismaisel algatusel - jäi kahjuks nägemata. Leidub ka vähemalt üks turistlik orhideeaed Sanuri lähistel, mida me ei külastanud.

   Tavaline orhidee augustikuisel Balil

Orhideepotid ääristamas jalgteed kloostriaias 

Orhideeaed Singapuri Lennujaamas

Suvereisilt tagasiteel kuuetunnist vahepeatust Singapuri Changi lennujaamas aitas sisustada erinevate taimeaedadega tutvumine. Pimeduse ja vihma tõttu jäi kaktuste katuseaia ning samuti vabas õhus paikneva lõhnataimede aia külastus pisut poolikuks. Ka liblikad oma aias olid uinunud. Siseruumi rajatud orhideeaias ning sõnajalgade metsas ei ole öö ega päeva vahel vahet. Ei teagi, kas need taimed on meelsasti nõus pidevas valguses viibima. Orhideed olid kõik täisõies - küllap neid vahetatakse välja niipea, kui õite hulk väheneb. Mina ei tea "toa" orhideedest midagi, pole ruumigi neid endale himustada. Aga uhked on nad küll ja imetlemiseks võimalusi leidub nüüd juba ka Eestimaal, internetist rääkimata.

Nimesilte igal taimel juures ei olnud, kuid hulk õptlikku teksti koos piltide ja sordinimedega oli eksponeeritud kivistunud puutüvelõikudel. Eriline tähelepanu kuulus Singapuris 1969. aastal loodud Mokara orhideele. See kolme sordi hübriid (Ascocentrum, Vanda ja Arachnis) on sealkandis eriti populaarne. Mokara Wai Liang oli esimene Mokara hübriid ning olevat saanud oma nime oma looja C.V. Moki järgi. Aretatud lõikelilleks, kuid näeb ka puhmikuna kena välja. 1992. aastal loendati juba 93 Mokara hübriidi. Palju pilte Mokaradest ja teistest Aasias kasvatatavatest orhideedest võib näha lehel http://www.flowerpictures.net/vietnam_flowers/orchids/mokara/index.htm#29

Orhideede keskel kasvasid palmid, tiigis ujusid ringi prisked valge-musta oranzi lapilised koid. Ei puudunud ka kiosk karpidesse pakitud värskete orhideedega ja orhideeteemaliste suveniiridega.

Mida on Aalujale õnneks vaja

Omaenda konnatiik (või mitu)

Mõned karvased ja krobelised (võiks rohkem olla)

Kevad südames alates esimesest lumest (oh ei, hulga varem)

Vahetevahel vaadata asjadele hoopis teisest vaatenurgast   

Unistus uutest tiigiasukatest

Sõbralikke külalisi sünnipäevaks

Kui kingitud lillel on juured küljes, siis tal on kergem juurduda

Pärast õitsemist

Põnevusega oodatud, kevadel kiirstardiga alustanud ning üksteise järel paarikuist suurepärast värvidemängu pakkunud kevadised sibullilled muutuvad oma etteaste järel väiksemaks või suuremaks probleemiks. Nüüd pakuvad aialistele huvi arutlused ja õpetused teemal, kas ja millal neid maha lõigata, välja kaevata või kuidas koltuvaid pealseid osavalt varjata.  Lumikellukeste tagasihoidlik murusarnane lehestik kaob mõne aja pärast suurema kärata. Märtsikellukeste ja krookuste lopsakamad lehepuhmad ei riku samuti eriti aia-ilupilti.

 Valged krookused (Jeanne D'Arc) lumerohke talve järel ei tundunud just põnev valik. 

Triibuline lehestik järgneva kuu jooksul mõjus isegi huvitavalt. Mis pinnakattetaim sul seal on?

  Varased iirised - oi kui nunnud õielipsukesed talvepruuni peenart elustamas- asuvad kohemaid  kasvatama ootamatult kõrgeid lehemõõkasid. Pidage kinni, paki peal on ju selgelt kirjas kõrgus 5 cm!

Otsus:  mõned lillepotti (pildil), ülejäänud enela-maranapõõsaste vahele

Nartsissid. Vanad sordid sobivates kasvutingimustes on kannatanud üsna julma kohtlemist - paari nädala pärast pealsed maha! Kompromissvariandina - pealsed poole lühemaks. Nartsissidega polnud mul muret ka eelmises paepealses aias vanade viljapuude all, kus rohtu kaks korda suve jooksul niideti - enne jaani ja sügisel enne ploomisaagi pudenemist. Õitsesid igal kevadel rikkalikult. Kui oma praeguses aias suht enesekindlalt  nartsissisibulaid alõtsa alla maha tippinud olin, siis "pärast õitsemist" pealseprobleemi ei tekkinudki - õitsemiseni jõudsid üldse paar tükki ning kolmandaks aastaks ei olnud ka pealsetest enam jälgegi järel. Muruniitmine selles küll süüdi ei olnud. Põhipeenras nad siiski õitsesid päris kenasti ning ma torkisin nende puhmaste vahekohtadesse täpilise iminõgese pistikuid. 2010 aasta kevadel olid nõgesed juba hästi kodunenud ning asusid kiirelt ja lopsakaslt kasvama. Väga uhke ja õite- mesilasterohke iminõgesepeenar oli. Suve edenedes lõikasin laiutajaid tublisti tagasi ja uus õitsemiselaine kestis sügiseni. Hõbejas lehetoon ning roosad-lillad õied sobisid roosidegagi kenasti.

7. juuni 2010, täpilised iminõgesed alustavad õitsemist.

 Tänavu kevadel aga õitsesid nartsissid väga kehvasti. Sibulaid üles võttes olid mitmetel kallal mingid ussikesed, mitmed sibulad olid niisama nirus seisus. Tekkis juba mõte loobuda üldse nartsissidest. Ega ma ju ei tea, kuivõrd  iminõgesedki süüdi olid.

 2011 kevadel. Ainult üks vana nartsissisort on paljunenud ja õitseb normaalselt.

Valge trompet  uuekene

Liiga topelt õis kipub kipub vart kõveraks vajutama

Otsustasin siiski veel korra proovida. Vahetasin mulla. Lisasin lupja ja killustikku.Viskasin iminõgesed ja osa nartsissisorte välja, tõin mahajäetud maakohast poeedinartsisse ja tuttava aiast seal ülilopsakalt naatidega võidu laiutavaid uhkeid uusi nartsisse. Leotasin haiguste- ja kahjuritõrjelahustes tagasipandavaid sibulaid. Seekord  istutasin vahele kurerehasid. Mitte küll Jolly Bee-d või muid eriti lopsakaid sorte, mida Hansaplanti nõuandenurgas sibullillede teiseks vahetuseks soovitatakse. Kurerehad olid sel aastal veel väga väikesed. Ma ju kiskusin iga istiku mitmeks tükiks, kes siis peenratäit osta jõuab. Erinevad sordid, kuid loodetavasti hea valik kurerehapeenrasse - uusi õisi tekkis külmadeni. Nartsisse soovitatakse ka päevaliiliatega vaheldumisi istutada, kuid päevaliiliad on liiga võimsad, ei sobi eriti rooside kõrvale ja pealegi ei soovi nad siin aias üleüldse õitseda. Isegi mitte ruuge päevaliilia, millega katsetamist olen mitu aastat pealt näinud. Siiski üks madal naabrinaisel õitseb taspisi - võimalik, et see ongi  kuulus Stella d'Oro.

Tulbid. Võivad nõudlikuma ilumeelega aedniku täiesti meeleheitele viia oma koletuustidega. Kõik sordid siiski ei ole ühtviisi rääbakad koltumisajal. Sortide hoolika valikuga võib üldpilti parandada küll. Avara aianduspinnaga tulbisõber võib tulbipeenra sellisesse kohta sokutada, kus nad pärast õitekirevuse kadumist eriti silma alla ei satu. Mujalilmas rohkem kui meil, võib kohata sibullillede mitmerindelist istutust. Krookused-tulbid-võõrasemad-hüatsindid-kobarhüatsindid. Siis veel juhtusin hiljuti nägema pilti mingi kollasõielise rõikalisega Erysimum hieracifolium, Mägi Harakalatv, mille taimed eelmisel aastal ette kasvatatuna sügisel koos tulbisibulatega maha pandi. Kollendav tihnik oli kerkinud peaaegu tulbiõite kõrguseni viimaste õitsemise lõppfaasis. Pidavat külvatama eelmise aasta juunis seda umbrohtu.
 Millal tulpe välja võtta, selles ei ole asjatundjategi hulgas üksmeelt. Mõni autoriteet väidab, et mingil juhul ei tohi neid enne täielikku lehtede koltumist häirida. Teised jälle kinnitavad, et esimese lehe kolletumise algusaeg ongi see kõige õigem. Olen mingis soome aiablogis näinud spetsiaalset varjualust riiulit, kus üsnagi roheliste lehtedega tulpe poolviltuses asendis (mahub rohkem) kuni pealsete kuivamiseni hoitakse. Mul on mugavam uskuda varase väljavõtmise pooldajaid. Jätan soomlanna eeskujul poolrohelise varre alguses sibula külge, alles kunagi hiljem puhastan. Kõiki igal aastal välja ei võta.

Minu tulpidest kasvavad päris mitmed ehituspoe keskmistes ja ka üsna suurtes  mustades  ämbrites, millele augud põhja puuritud. Hea tõsta suurde aiavaasi ja pärast taas silma alt ära toimetada. Õitsemisajal võib siis kasvõi peenra esiserva sättida. Ega ma eriline virkur ei ole, osa tulpe rändab puutumatult oma ämbriga mitu aastat ringi. Niipalju peab siis aias olema kaevatavat peenramaad , kuhu need ämbrid talvituma sisse matta. Võib muidugi kohe õigesse kohta kevadet ootama panna kui koht vaba juhtub olema. Muti- ja vesirotikasvatajad, teile võiks ämbriaiandus samuti sobida. Kui veel pinnalt ligitikkujate vastu peene võrgu või kiviklibuga katta, peaks edu garanteeritud olema

 Ämbritulbid talvitumas

Valmis uueks tärkamiseks

Meie sammaldame teie kivid

Tooge meile oma ilusad suured vaasid ja lemmikkivid. Aasta paari pärast saate kätte, kui veel meeles on :)

Mai 2011

Oktoober 2011

Väikesed botaanilised

Väikesed ja vaprad botaanilised tulbid on lihtsalt toredad. Neid jätkub tulbihooaja algusest lõpuni, kuigi õitseaeg igal üksikul eriti pikk ei ole. Tulipa turcestanica pakkus oma esimesel aiakevadel päris tugeva ahhaa-elamuse. Olin mitmeid päevi huviga jälginud kitsaste lehtede vahelt üha kõrgmale välja sirutuvaid teravatipulisi rohelisi longus õiekimpusid. Esimese mai lõuna paiku istusin pärast pungade ülevaatust tassi kohvi jooma seljaga tulpide suunas. Samal hetkel tuli pilve tagant päike välja, ning kui ma mõne minuti pärast näo vastassuunda keerasin, kerkis ootamatult silme ette selline pilt. 

Tulipa turcestanica 01. mail 2009.a.

See oli küll midagi hoopis teistsugust, kui iganes oodata võis ühelt tulbilt. Vahva! 

Turcestanicaga mõnevõrra sarnane Tulipa tarda näeb parim välja suunaga altpoolt ülespoole ning talle on reserveeritud igakevadine nädal- paar maikuus trepiastme aiavaasis. Nagu turcestanicagi on ta täies ilus avali vaid päiksepaistel.

Tulipa tarda 12. mail 2009

Kaks hilisemat Pöial-Liisi maastikule sobivat Batalini rühma  linifolia-tulpi on samuti meile hiiglastele mugavamad imetleda maapinnast kõrgemal positsioonil. 

 13. mail on pungad lehekaenlas juba märgatavad

 29.mai helepunased lillekesed, Tulipa batalinii Red Hunter

Tulipa batalinii Bright Gem on tagasihoidlikum, kuid siiski kenakene

Ega neid soodsaid kõrgeid kohti või kivi-savi-mäe ruutmeetreid mu aias eriti võtta ei ole, kuhu kevadeks minitulpide kollektsioon rajada ja pärast tühjana järgmist kevadet ootama jätta. Nõnda satuvad ühiselulise krundi isehakanud aiakujundaja ja igavesti noor botaanikahuviline minus alatasa võitluspositsioonile. Botaanik kasutas aiakujundaja nõrkushetke ja hankis sel sügisel lisaks veel kolm looduslike sibulakeste pakki ning istutas nood mulda kaevatud lillepottidesse talvituma. Eks kevadel ikka mõne esitluspaiga leiab. Niikuinii ei ole mul ikka veel ühtki kitsaõielist clusiana tulpi. Soovilehel on veel üks hiline punane tulbikene, mida ma nägin kevadel Koppenhaageni botaanikaaia avamaakollektsioonide ulaka, ent veetleva täiendusena mitmes eri osakonnas põõsaste varjust või muruservast vastu vaatavat. Võimalik, et see oli Tulipa sprengeri

15.juunil 2010 Taanis, tõesti väga hiline.

Originaali vaata http://blog.paran.com/blog/detail/postBoard.kth?pmcId=ultrash&blogDataId=41048005&hrefMark=

Tegelikult parem vist ikka, kui ei saaks seda. Kollasest isekülvajast Tulipa silvestris't kavatsen ma küll edaspidigi hoiduda, ta lihtsalt ei meeldi mulle eriti.