Helevalged munapühad mõne tumedama laigukesega

Kolm päeva kodueluks ja värske õhu nuusutamiseks. Ega peale  õhunuusutamise ja talve jälgede takseerimise aias midagi teha pole võimalik.

Valge valgel taustal.

Esimesed arglikud värvitäpid kuuluvad ümarlehelisele alpikannile.
 See teeb rõõmu, sest seni pole mul kevadistega edu olnud.

Lumekupud akna all kah alles paari päeva eest pääsesid jääkaane alt välja

Rohkem midagi värsket näha ei ole. Lumikellukesed ja adoonis, sinililled ja krookused kõik veel valge teki all. Lumeroosidel kah  vaid mõni lehenurgake näha. Uurime siis kuidas igihaljad asukad on talvele vastu pannud. Kuigi igihaljaste tegelik seisund selgub alles hulga hiljem, tundub, et pole viga - ainult 22 kraadi jäi ka talve miinimumiks seekord.

Vanad soomlased on targad - mis rullis see rullis.
Küll tuleb ka õitsemise aeg. Tänavu küll tagasihoidlikum kui tavaliselt.  

Minirohelised on rõõmsalt erivärvilised. Taamal kollakasroheline on hiibapuu minivorm.
Kuusekese kera on nimetu odavmüügi leid. Pukspuu 'hekijupp' on juba aegade algusest olemas,
 kuid  hoolega pügatud ja tegelikult on jäänudki potikestega maasse nagu 'ajutiselt' pandud said.

Männitüvele roninnud luuderohi on põhjapoolsel küljel laitmatult säilinud

Lõunaküljel  leiduvad mõned kõrbenud lehekesed. Pole probleemi, kasvatab peagi uued.
 Pealegi mina teda istutanud ei ole. Tuli kaasa  lähedal kasvava kukerpuu potis ja ise ta ennast sinna puu otsa viinapuu allüürnikuks  sokutas.

Soojemalt kodumaalt pärit mahoonia Winter Sun on sest talvest ka üsna väheste kahjudega välja tulnud. Kuue-talvise ajaloo jooksul on ta kaks korda kõik lehed kaotanud. Õnneks on selgunud, et kasvavad uued ja uhkemad. Üks latv sai tunamullu tugevamalt pihta, sellele varrele ajas altpoolt kaks uut haru. Kahju, et ta oma kauneid kollaseid õisi kunagi päris lahti ajada ei jõua - jõuluaegne kliima ei soosi.

Winter Sun alumised oksad on kenasti rohelised.

Iileksid on mu erilised lemmikud ning häirimatult tervete läikivate lehtedega iga ilmaga.
 Eelmisel aastal kasvatati rohkem rohelist massi ja marju oli napilt.

Sügisel kerge kahtlusega soetatud kollane kanarbik särab kevadele vastu.
Ta oli küll vist kõige külmemal ajal lume all.

Minu ainus ületalve ilus püsinud kuivis, tõeline erand kukeharjade peres -
Tagatalu sakiliste lehtedega saadik.  

Graafiline leht - roniv hortensia poetab mulluseid õisikuid.

Paar pildikest Bauhoffist. Vajalikud ostud olid kotike mulda ja taimesildid.

Lihavõtte dekoratsioonks erinevatesse toonidesse värvitud põdrasamblikud otse Hollandist.

Eemalt tundus, st mingi oranz floks, lähemalt selgus, et hoopis orhidee

Tegelikkus on lumevalge  - juhuks kui eelnevad pildid eksitavalt kevadise mulje oskasid jätta
Üle aia laenatud vaate üle võib vaid rõõmu tunda - oma aia rohelusest ainuüksi jääks palju kahvatum mulje. Küllap õige pea on juba hoopis värvilisem vaade.

Prootead ja muud talvepagulased.

Iga talve juurde kuulub kohustuslik Tallinna Botaanikaaia kasvuhoonete külastus. Tore on tervitada varasemate aastate avastusi - puukujulised sõnajalad, araukaariad, volleemia. Eriline lemmik kahiseva soenguga heinpuu oma rohelises väärikuses ja  sakiline siksakpuu põõsakene pisikesi kollaseid õiesilmi vilgutamas. Õitsejatest kerge noogutus teemaja jalamil kasvava punase kuulsuslille roosapunastele  papagoikujulistele õitele; ninaga mitte veel täisõide puhkenud valgete ja kollaste jasmiiniõite lõhna püüdes ning tükk aega imetledes kui suureks on väheste aastatega kasvanud uhkelt õitsev kameelia. On jaanuari lõpp ja parajasti veel üleval skulptuurinäitus. Roheluse keskel mitmeid suuremaid ja vähemaid savitooteid. Mõned on täitsa vahvad. Kuna umbes samal ajal oli külastanusd  seda näitust ka savisosinate Neljandik, siis  meenutuseks tema objektiivi ette jäänud subjektid ja  objektid siin. Panengi siis kõigepealt ritta mõne klõpsu taiestest, mis Neljandiku fotokasse ära ei mahtunud.

Portulak-turdleht - taim kõigile tuttav, ent õisi ei näe igapäev.

Väga sümpaatsed ja väga suured padakonnad 

Sukulentide majas oli väike õuduste pood - kondised käsijalad 

 Suured kirjud lehelutikad või kääbuste maailma ufod - jäigi saladuseks

Terve lauatäis nuudlinikerdisi

Mõned kenad tarbelised vaasid vaagnad dzunglinurgakeses.

PROOTEALISED
Lõpuks võtame ette sel korral ekstra märgatud lõunapoolkera saadikud prootealiste sugukonnast. Eestis pole olnud erilisi võimalusi selle sugukonna esindajatega tutvuda, sest meie õue jaoks on kuni miinus viit kraadi taluvad igihaljad põõsad-puukesed lootusetult külmaõrnad. Ka ei ole neid maailmas veel kuigivõrd toataimedena kodustatud. Sellesse sugukonda kuulub  üle 60 perekonna umbes 800 liigiga. Kodus on need sukulendi- või okaspuutaolise välimusega, puitunud tüvega pinnakatjad, põõsad või puud Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning ka Lõuna Ameerika piirkonna mäestikealadel. Kõik nad on kohanenud elama väga vaeses pinnases ning taluma ka kestvat kuivust. Aga miks neid siis niiväga igatseda.Vastus peitub mitmete prootealiste erkvärvilistes eksootilise välimusega  struktuursetes õites. Kodumaal vastupidavad haljastustaimed, maailmas moodsad lõikeõied.
Siinkohal ekraanitõmmis pildist osingule 'proteaceae free photos':

18. sajandil oli Lõuna Aafrikast seemnena või taimena hangitud prootea omamine nooblimate Euroopa kasvumajade omanikele uhkuseasjaks. Ent alles eelmise sajandi keskel hakati Lõuna Aafrikas aru saama prootealiste suurest potensiaalist lõikelillena. Selekteeriti, hübridiseeriti ja seati sisse lõikelilletootmine.  Paarkümmend aastat ja juba toimis lõikeõite tootmine Havail, Iisraelis, Jaapanis. Kasvava trendiga läksid kaasa paljud maad. Näiteks Madeiral on juba kõik prootealiste  kaubanduslikuks  tootmiseks sobivad maad täis istutatud. Päevakorral on agrotehnika parendamine ja istanduste väljavahetamine uuemate sortide vastu. Aednikud lõuna-Inglismaal püüavad vastupidavamaid prootealisi avamaal kasvatada.

Ma ei ole ise küll tähele pannud meie lillepoodides, kuid kuhu ta ikka jääb - mingil aiafoorimi fotol hoidis keegi juba käes 8. märtsiks kingitud kuningprootea õit. MÄRKUS. Olevat küll juba ammu esindatud, kuid siiski mitte igas supermarketis. Vaja käia ja tähelepanelikumalt vaadata :)

Kuid ega siis ainult õied. Prootealiste peresse kuulb ka maitsev söögitaim makadaamia (Macadamia) Uued makadaamiapähkli istandused hakkavad mitmel pool viljakandeikka jõudma. Ka mitmete teiste prootealiste seemneid on põlisrahvad toiduks tarvitaniud.

Eelnevate kirevate piltide järel on isegi imelik esitleda Tallinna botaanikaaia lähistroopikamajas äkitselt pilku püüdnud päikese tagantvalguses sillerdavat siidjate okastega 'männipuukest'.

Näärmepõõsa okkad on erilised sellepoolest, et iga okas jaguneb  veidi kinnituskohast  kõrgemal pisut lehvikusse hoidvaks kimbuks. Punased õied okste tippudes on kitsad ja vähemärgatavad. Näärmepõõsas on oma kliimavööndis kasutusel haljastuses vähenõudliku rohelust pakkuva põõsana. 

Siin üsna udupilt nimesildiga taime üldkuju näitamaks. Adenanthos sericea 'Raz'

Kaktustemajas oli parajasti avanenud  vöökõrguse põõsa külge kuulv  paraja daaliaõie suurune roosa-kollane õis . Kuningprootea on üks külmakindlamaid ja lõikelillena populaarsemaid. Pungasid oli põõsal veel küljes mitmeid.

Tallinna botaanikaaias on kasvamas ning peaks parajasti ka õitsema kolmeroodne haakea ning pajulehine haakea. Kahjuks ei osanud nende jaoks ekstra silma teritada, kuid et mitte loota lugeja virkusele, lisan lõppu ekraanitõmmse Tallinna Botaanikaaia veebruariõitsejate lehelt kolmeroodse haakeaga keskel.

Kõige lõppu veel  lisalugemist  Kenneth W. Leonhardt ja  Richard A. Criley sulest peamistest lõikeõiteks kasvatatavatest prootealistest Näeme, et 1999. aastal oli olemas juba 300 nimelist sorti, põhiliselt prootead, leukospermumid ja leukadendronid. 

1. HISTORICAL
2. PROTEA
3. LEUCOSPERMUM
4. LEUCADENDRON
5. BANKSIA
6. GREVILLEA
7. ISOPOGON
8. DRYANDRA
9. TELOPEA
10. SERRURIA
11. MIMETES
12. REFERENCES

Lonna - unustatud ja uuesti avastatud väikesaar Helsinki rannavetes

Inspireerituna Neljndiku postitusest Helsinki rannasaarte looduse kohta mõtlesin, et lisan ka oma põgusa pilguheidu eriti pisikesele maatükile samas piirkonnas.
Lonna on saarekene, millest on möödunud igaüks, kes mingi laevaga Helsinki kesklinnas asuvasse Eteläsatamasse on suundunud. Avalikkusele külastamiseks ent avati see militaarse minevikuga maatükk alles 2014 aastal. Sõjaväe käsutuses on saareke olnud alates 19. sajandi algusest; enne seda oli saar koduks olnud leskprouale, kes ka suvitajaid võõrustanud. Teenistusnimekirjas on laskemoonaladu, meremiinide kogumise- ja hoiustamisepaik ning demagneetimiskeskus. 1943 aastast kuni kuuekümnendate lõpuni demagnetiseeriti Lonna ja Suomeenlinna vahelisel merealal üle tuhande laeva aastas. Merepõhja olid tõmmatud kaablid, diiselmootorid müdistasid voolu ja laevad tiirutasid ringi, kuni sai kindel olla, et merepõhja miinid neile enam ohtlikud polnud. Lõpus sai merepõhi miinidest piisavalt puhtaks, teenus lõpetati ning 1999 aastast anti saar üle tsiviilkasutusse. Praeguseks on saar muudetud pidu- kokkutulekute- ja väljasõidukohaks. Suvehooaeg avatakse 1918 aastal 5. maist. Siis peaks saare infrastruktuur päriselt valmis olema - uus saun i-le täpiks. Mina sattusin saarele ühel  2017 aasta külmal tuulisel kevadpäeval Soome kolleegide firmaürituse külalisena. Saar on tõesti pisikene, kivist keskkonda elustamas mõned veel raagus puud, rohututid  ning elav linnuelu.Ühe hoone otsas oli tõeline laglede haudekoloonia, harakas aiateibas valvuriks. Nii nagu keegi  haraka meelest liiga ligidale läks, tõsteti valju harakakisa. Linnud olid väga julged, ehk ka harjunud pidulistelt mõnd toidupalukest sama. Paar erkkollast rõikalist oli ainuke lilleilu. Aga toidud olid maitsvad ning kui kogu saar mõne seltskonna poolt broneeritud pole, sobib kindlasti poole päevaseks külastuseks.

See viimane talvine pildike on Suomeenlinna saartegruppi tutvustavalt veebilehelt.  

Onju pisikene! 

Talvine aiakülastus - loomaaed aastavahetuse eel.

Praeguseks on aiahuviliste hulgas juba hästi teada fakt, et loomaia eksootiliste taimedega haljastus annab suvisel ajal botaanikaaiale silmad ette. Loomad on veel boonuseks. Eilne soe ja päikeseline päev oli igati sobiv uurimaks, millised on talvised pilgupüüdjad. 

Tallinna Loomaaed rajati Veskimetsa, kus valdavalt kasvasid lehtpuud. Ka istutatud puittaimede hulgas  on enamuses lehtpuud ja põõsad. Okaspuid pole just palju, kuid läbimõeldud rohelised grupid pakuvad külmal ajal teretulnud vaheldust. Pärast minu eelmist külastust oli lisandunud luksuslik jääkarude kompleks. Loomad peaksid olema nüüd hästi kaitstud agarate kommipakkujate eest, kuid ka inimestele on häid vaatluspaiku iga ilma jaoks. Kompleksi ümbritseb suur kruusavall, millele rajatavas alpiaias on juba esimesed asukad kohal. Nii troopikamaja kui paksunahaliste maja olid avatud, kuid sellist ilma oleks patt siseruumide jaoks raisata. Sai ikka hämardudes ka neile tiir peale tehtud.

Päris arvestatava suurusega loodusliku olekuga metsasalu. Tagapool on puude all on laste suvine seiklusrada. See on avatud külastajatele pärast lindude kevadise pesitsusaja lõppu.

Siin on keskel vonklev hekk kahelt poolt 'toestatud' kõrgete elupuutornidega
 kuni suubub erineva kõrgusega elupuude gruppi.  

Külastajad lähenevad jääkarude kindlusele piki puusakõrgust tranšeed. 

Ühele poole teesüvendit jääb alpiaia kruusavall, rajatise poolne kallak on kindlistatud kiulise võrgkkangaga ja täis istutatud lehtpõõsaid.

Käiguteepoolsesse serva  on istutatud rida pikkade võrsetega taimi,
 mis näevad leesika moodi välja, kuid mine tea.

Vaatlejad varjus ja karud klaasi taga

Karude jaoks on avar mitme sektsiooniga hoov. Kivikünkad, liivaplats ja uhked supluskohad.

Karujärveke oli üllatavalt sügav ning külastajatele jälgitav nii vee alt kui pealtpoolt.

Infostendid välisseina ääres. Osa neid kuusnurkseid luuke on üles tõstetavad, mida ka lapsed usinalt tegid. Rajatise juurde kuulub ka köetav ruum, kust vaate karuhoovile ja ülejäänud seintel ekraanid videote vaatamiseks. Meeldivalt korralikud tualettruumid kuuluvad komplekti.

Mingid väikese kasvuga kuused lühikeste turris okastega.

Pöögihekk tuules kahisevate lehtedega on Eestimaal üsna harv vaatepilt.

Kattevõrgu all on mustrisse lõigatud pukspuupeenar. Koht on tegelikult poolvarjus, kuid võimalik et kaitse on mõeldud nelja- või kahejalgsete kahjustajate eest.

Mõned igihaljad olid samuti võrku mähitud.

Troopikamaja seina ääres annavad ronelised aluspõõsad ala välimusele palju juurde

Ja oh seda rõõmu - mõndedele taimedele on isegi sildid pandud :)

See tee viib hüljeste basseini juurde, mis pärast karude järve tundus imepisikene.

Elevandinmaja poole sai vesise kaasiku serva pidi

Erk sammal ronib puutüvedel, veesoon peegeldeb sinist taevast. Ahh!

Loomi ja lindusid oli ikka ka mitmel pool kuulda ja näha. Enamus siiski üpris ebasoodsates tingimustes pildistamiseks - võrgud, klaasid lähenemise tõkkepuud. Siiski oli metsa veeres paar paika, kus külastajad eriti ei trügi ja turvavõrgust ulatus käsi üle.

Loom

Linnud

Kitsekujundusega elupuud. Ilusad ikka.

Vivacolori reklaamplakat laste rõõmuks.

Kui kunagi on lumi ja talv, siis kuluks siseruumid ka põhjalikumalt üle vaadata. Seekord vaid paar pilku troopilisele akvaariumile. Kirjud kalad ja vetevoos kombitsaid hõljutavad meriroosid.