Aeoniumid, need ilmatusuured 'mägisibulapõõsad'

See postitus tekkis sellest, et hakkasin kirjutama lühikest kommentaari ühele foorumipostitusele

  Aeonium Arboreumi sort 'Zwartkop', üks efektsemaid kestvike hulgas.
Pilt  https://worldoffloweringplants.com/aeonium-arboreum-zwartkop-black-rose-black-beauty/

Aeoniumid ehk eesti keeles kestvikud. Vahemerelise kliima sukulendid, kelle liikide ja teisendite loetelu on hetkel 216 nimetuse pikkune (Catalogue of Life). Neid on aegade jooksul liigitatud erinvate sugukondade alla, nüüd siis enamik ehk üheskoos kuni järgmise muudatuseni.

Kanaari saartel kasvab looduses eriti palju kestvikuliikisid. Nad on kõige kaunimad ja paremas kasvuhoos talvel. Suvi tuleb lihtsalt kuidagiviisi üle elada. Kui temperatuur liigub pisut alapoole nulli, hävivad lehekesed. Ka kuum päike võib lehtedele liiga teha, samuti nagu õhu kuivus kasvuperioodil ja liigne niiskus puhkeperioodil. Uuel kasvuperioodil kasvavad hävinute või vananenute asemele uued lehed. Nii venivad kestviku varred üha pikemasks kuni taimed võtavad paraja põõsa mõõtmed. Paljad paksud varred, mille tippudes paiknevad rohelised, punakad või mõnel liigil ka vallatult kirjud leherosetid. Toataimekasvatajatele igatahes paras pähkel.

'Elu Aias' äsjase blogipostituse viimasel pildil võib näha efektset kasvuhoonetaime Inglismaalt. Vaadake kindlasti ka teisi vahvaid Inglismaa aiareisi pilte sellest blogist!

Aeonium balsamiferum, palsamkestvik.
https://eluaias.blogspot.com/2019/05/loodus-tammub-jalalt-jalale 

Nagu näha, on ka sellel kestviku liigil olemas tumedaleheline vorm. Ka spetsialistidel on mõningaid kestviku liike raske omavahel eristada, sest nende välimus on muutlik ja nad hübridiseeruvad kergesti. Teistest sarnastest sukulentidest eristamisel on abiks kestvike lehekeste eriline kinnitus, mis ärakukkunud lehekese kohale jätab märgatava piirjoonega jälje. Mina kohtasin Maltal puiskestviku roheliste lehtedega põhivormi - usutavasti, sest Maltal just see liik kasvab.

https://pohlavars.blogspot.com/2019/02/maltal-veebruaris-3-poosas-magisibul-ja.html

Kestvikud ja teised sukulendid Praha hypertufa kompositsioonide näitusel 2017

Mitmetel kestvikuliikidel on väga efektsed kollased õied, ent leidub ka tagasihoidlikumaid. Iga vars, mille otsa tekib õis, hävib. Looduses on mitmel kestvikuliigil pigem levinudki ühevarrelised isendid, kelle paljunemine on võimalik vaid seemnetega. Aednikud aga on massiliselt paljundanud just neid 'erandeid' sukulentide hulgast, millel varsi rohkem või mis ajavad stooloneid kõrvale. Sellistest kujundatakse ka skulptuurse kujuga näituse-eksemplare, Neid leidus ka mu külastatud Praha hypertufa molditaimede näitusel. Peab ikka olema tegu tõeliste entusiastidesega, Tsehhis on ju külmad talved ning aknalauast kindlasti ei piisa näituse eksponaatide ettevalmistamiseks. https://pohlavars.blogspot.com/2017/11/hypertufa.html

Pisut teisest vallast. Minu peenras kasvab taim, mis väidetavalt on pikalehise kiviriku Saxifraga longifolia mitmepealine vorm. [Pilt tuleb kui jõuan pildistada, kuid ta ei näe üldse nii eriline välja] Seesama taim, mis särab ühepealisena kindlasti vastu iga vähegi edasijõudnud kivilasõbra peenralt 　

Kel huvi, võib jätkata mahuka ja sisuka kestvikuteemalise artikliga Daves' Gardeni lehelt https://davesgarden.com/guides/articles/view/1058
Ning kes jaksab selle artikli nii umbes poole peale lugeda, jõuab ka sellie pildini:

Aeonium davidbramwellii 'Sunburst' 

Vihma ei ole ega tule aga kevad on kohal

Noh jah, viieminutine sabin tekitas mõnes murulibles asjatut lootust, kuid kiirustajaid polnud palju. Rahulikumad on ootel, riskialdid tegelased on üle kolinud ohupiirkonda ehk peenardesse - vähemalt on lootust pisutki juua saada. Kevadlilledel pole midagi oodata, eks nemad ole harjunud mugulatesse kogutud varudega toime tulema. Meil sai ka lõpusks õuevesi eraldi mõõtja alla ning hädalisematele kohtadele esimene ring peale tehtud. Pehme talv meeldis enamikule puittaimedele, õitsemist on juba ja tuleb veel. Lilled tavalisest madalamad, kuid värvid kohati kirkamadki. Tore on kohtuda vanade tuttavatega, ent iga taime esimene õitsemine on eriti huvitav.

Ledebouri rodo - kõige varasem. Sigulda laadalt - aitäh Üllele, kas ta mulle tõi sealt.

Õisküüvitsatel on mitmeid sorte, mis mu aias säilitvad kenasti üle talve oma igihaljad lehed. Õitsemisega aga ei lähe alati nii hästi. Talv või varakevadised külmad kipuvad rikkuma õisikuid, mis juba sügisel okste tippudes valmis kevadet ootamas. 

Siin pildil vanad olijad. Must lumeroos oma tugevasti päevitunud õitega ning vana hea kobahüatsint. Korraliku väljanägemisega vanad kobarhüatsindid tõusid uuesti ausse, kui enamus saadaolevatest sagrislehelistest armeenia kobarhüatsintidest sai läbi proovitud ja edasi jagatud. Ei meeldi mulle need  sügisel ülestulevate lehte sassis puhmad, mis rohelisena talve alla lähevad ning kevadel väsinud tuustidena välja sulavad. Olgu pealegi pisut suuremad õied neil.

Aasta tagasi kingitud väike priimula, nimi teadmata, esimene õitsemine.

Veel on söömata jõhvikaid.

Eerikate aeg! Kõrvuti eri värvi värdeerika (Erica darleyensis) põõskest. Minu aias on neid mitmeid püsima jäänud. Mõnel aastal õitsevad rohkem mõnel vähem 

Ilupilt kõmri lodjapuu õisikust. Plussid - lõhnavad, üsna kaua püsivad õied vara kevadel, huvitavalt voldilised lehed ning ilus sügisvärv kui on päikeselises kohas. Miinused - külmaõrn, igal aastal ei õitse. Võra ei kasva ka ise kenaks; osa oksi võib külmalt pihta saada.

Õisikud paiknevd okste tippudes, kokku on mu põõsal 3 õisikut.
Teisi pole näha, sest  oksad hoiavad harali

Hüatsindid on madalad, kuid säravad eriti neoonvärvides . Ei ole tuunitud.

Veidi tumedamad hüatsindid

Tumepunased hüatsindid

Vaasi jõudsid need õied, mis peenral viltu vajusid

Pisikesi kivilaasukaid on juba omajagu kogunenud. Pärast õitsemist on mitmed mättakesed üsna ühte nägu. Sai siis hoolega enda jaoks kataloogipilte tehtud - taim pildile koos sildiga, olgu siis hetkel õied peal või mitte:

Marie Curie on üldse õrnakene, mitu aastat juba, tänavu juba ära õitsenud.
Horstman karst aga pole veel oma värvi näidanud. Eelmisest sügisest. 

Lõpuks üks kivilavaade ka. Kivirikele selles väikeses peenras näib meeldivat.
 Eks algeeskujuks ikka Svetlana Polonskaja Tšehhi mägiaed.

Edinburghi reis piltides

Siia järjest  Edinburghi reisi pildid

Hommik. Vaade Edinburgi botaanikaaeda sisenemisel väravakohvikust

Botaanikaaed -vaade hiinapäraselt mägiaia künkalt

hh

Linnud ja loomad botaanikaaia territooriumil olid väga julged. Pooleldi talvekarvas orav ei öelnud ära väikeset lisapalast.

Klaashoones. Eriti haruldased Vireja rodod mis pärit Malaisia pilvemetsadest

Klaashoones. Putuktoiduline Sarracenia. Õied on ohutud putukatele - tolmeldada ju vaja! Kannud seevastu ei lase enam kedagi välja.

Botaanikaaed. Keset suurt hulka erilisi taimi on südantsoojendav näha midagi tuttavlikku. Eriti karvased lehed siiski sel alpipeenra pajul.

Ekskursioon mägismaale

Inverary loss. Vaade tagaaiast. Püsikupeenrad veel on suht uinuvas olekus 

Lossi külje all põõsaistutustes leidus mitmesugust erksamat õitsemist. Kameelia. Meie puhul (peaaegu) täitumatu unistus, või kui kuidagi, siis vähemalt mitte avamaal selliseid kauneid topeltõisi kevadel

Mõista mõista mis see on.? Aga on Inverary lossi õunapuu kohevas samblikukattes. See puu ei olnud ainukene selline tuuletont. Loss asub mereni ulatuva kitsa lahe kaldal; kohaliku nimetusega Loch. Sobib ka sisemaa järve kohta tarvitada. Kliima on väga niiske ning viljade tootmine selles aias ei ole esmatähtis. Ka muru sees kasvas rahulikult samblabvaip. 

Inverary lossi köök. Põrsas oli küll tehis, kuid vardakeerutamise mehhanism oli töös. Eks lossirahvas tänapäeval kasutab vast moodsamat kööki, osa ruume on külastajatele avatud alates 1. aprillist kuni sügiseni. 

Darwini kukerpuu. Igihaljas ja eriti säravoranzide õitega. Selliseid oli näha paljudes eesaedades. Võiks ehk proovida. Soojemates kohtades.  Hinnatakse  7.tsooni taimeks, kuid nimetatakse ka 6-ndat. Igatahes meil siin päris mitu igihaljast kukerpuud, kes soodsal talvel jätavad kõik lehed külge ja pakuvad õisigi. Mitmed Euroopa aiakeskused pakuvad hübriide ja ka liigi  miniversiooni nanat.. Aga tundub, et need kõrgemad  põõsad on kõige eredamad ja kaunimad.

Šoti Rahvusmuuseum. Suurejooneline ja rikkalik ning tasuta.

Kuulus esimene kloonlammas Dolly keerleb aeglaselt oma alusel.

Ududel õhtupoolikul dr O'Neillide metsaaias väikese järve kaldal. Roosa rodo õitseb kasvõi hinge välja, tagapool paremal suur araukaaria.

Romantiline jalutustee puhkekohtadega järve kaldanõlval

Metsa all koerahambad. Küpse aia hoolitsemine ona teistsugune kui noore rajatava oma. Tuleb kaalutletult võtta maha vanu suuri puid, hoida korras vanu häid vaateid ja rajada uusi nii, et kõik kokku ikka nauditav vaadata oleks. Nemad seal oskavad! 

Vaade O'Neillide aiast udusele järvele üksiku luigega.

Lauristoni loss-elumaja eelmise sajandi alguskümnendaist. 

Lauristoni lossi tiik kujuga saarekesel. Seda kollast Ameerka kavadvõhka oli tagasihoidlike gruppidena mitmete tiikide kaldavees. Ta on väga ilus, kuid kuuldavasti vallutajaloomuga.

Punarind (?) poseeris innukalt. Temale ei osanud küll midagi nokapärast pakkuda.

Perth. Vabalt külastatavad aiad jõe kaldarajal.

Väike osa siuurest kanarbikuliste kollektsioonaiast ikka Perthi kallasrajal. Näha on kõrgemaid valgeõielisi põõsaid

Perth. Jõe kallastel oli palju kunstiteoseid ning isegi (ei mitte see mida te mõtlete) vaid prügikastid pidid olema kaunid. Taamal näha jalakäijaribaga raudteesild üle jõe.

Perth. Vaade kanarbikuliste aiale üle parkimisplatsiäärse nartsissivälja.

Pildistamise koht raamiga

Perth. Branklyn Gardens. Lõpuks leidsin sildi juba varemgi pidevalt ette tulnud fantastiliste leinavormidega väikpuude aluselt, Tegelikult oleks võinud ka ise arvata - kes muu kui jaapani vaher. (Konkreetne  sildiga  puu on Acer palmatum dissectum)

Branlklyn Gardenis. Tagapool on näha oli ka pisut lagedamat astangulist kivilat, kuid mulle meeldis see 'looduslik' puudealune. Nad püüavad saavutada järjepidevat segastiilis õitsemist. Aias kasvatatakse palju 'siniseid moone' (Meconopsised). Aitab ainult 1 tsooni võrra soojemas elada ja juba on  on kõiksuguseid erinevaid eksootilisemaid puittaimi ja püsikuid nii palju, et kadetseda kah ei jaksa,  kuid sinilillesid  looduses eriti ei ole. Vähesed puhmikud  sinililli olid selles aias haruldasemate taimede osakonnas. 

Matkapäev. Vaade Cramondi saarelt suure maa poole. On näha jalgtee merepõhjas, tormimurdjate kaitse all.  Ohutu üleusaeg on 4-6 tundi oleneb kui sügava mõõnaga on tegu.

Ilusaid kivikesi  suveniiriks polnud kuskilt võtta. Rannakivid olid nurgelised, musta värvi, kohati kaetud väävelkollase samblikukihiga

Ma ei teadnud milline on Yorkshire puding ja sellepärast ühes söögikohas tellisingi, puhtalt reisikulinaarsest huvist, Oleks ikka võinud kodus järgi vaadata. Puding nimelt on see küpsetatud kausikene hoopis. Konkreetselt pildil ääretasa üsna vedelas kastmes loomalihalõikudega täidetud. Kaste ja liha oli maitsev, ligunenud kausikene eriti vaimustav ei olnud. Hiljem ühes teises kohas pakuti väikeseid täitmata pudinguid (krõbedad) niisama toidu kõrvale. Puding sai rehabiliteeritud minu silmis.

Muuseumis terve näitus pärandkultuuri tikanditest, nimetusega sampler. Tikkimine ju üks vähestest sündsatest tegevustest tütarlastele naistele, Nüüd ajaloolased uurivad nende järgi sugupuid, 

Üks kena eesaed meie hotelli lähedal. Õhtune pilt. Taamal õitsev magnoolia, eespool valgete õitega ja punasete noorte kasvudega pierised (õisküüvits) Perenaiselt luba küsitud tema sissekäigu jäädvustamiseks.

Vaade meie hotellitoast diagonaalis tagaaedadesse. Kaadrisse jääb mitu aiariba, meie hotellile kuuluv kõige, parempoolsem, on üsna tühi ja ei jäänudki peaaegu pildile. Teiste aedades on  näha õitsvat magnooliat; kollast ergab õitsev forsüütia.