Talv kestab vahelduvalt

Tundub et talv on kestnud terve igaviku. Mõni päev on üsna kevadine, kohe järgmisel sajab aga uus lumi maha nagu tänagi. Igasugu tähtpäevadest ei ole küll  sel kuul puudust. Äsja möödus sõbrapäev, ees ootavad vastlad ja Vabariigi aastapäev. Siis aga on aeg alustada lihavõtete kampaaniat vähemalt kaubanduses. 

Aias aga olen lumevaesetel päevadel juba pisut käärisid välgutanud. Sügisel jäid paljud varred püsti lume alla lisaks igal kevadel lõikamist vajavatele puittaimedele.

Meenus et veebruari keskel peaks botaia kasvuhoonetes üpris värviline olema ja täna saigi seal ära käidud.Vahepeal on nad keskkohta ehk palmimaja kõrgemaks ehitanud, sest palmid  muudkui kasvavad. Vastupidiselt ootusele õitseb parajasti väga vähe taimi. Pole eriti asaleasid ja kameeliaõisi on vähevõitu ja needki enamasti pungas. Jasmiini lehtla seisab ilma jasmiiniõiteta, üht puhkemata õiekobarat siiski nägin. Puuduvad mitmed talvel õitsenud taimed. Üldse ägisevad kasvuhooned tiheda istutuse ja suureks kasvanud puude tõttu. Igal pool ripuvad ümbrikukesed elus kahjuritõrjujatega kuid sellest hoolimata on näha kahjustatud lehti või nende osi. Siiski on üldpilt parem kui nüüd küll juba mitme aasta eest väisatud Helsinki botaanikaaia kasvuhoones.

 Troopikat valitsevad paar puuri lindudega, kes teevad parajat lärmi loomulikul teel, vähemalt ei pea helitausta valjuhääldist laskma. Orhideede kaitsekapi aknad on nii sodised et ei paista peaaegu läbi kuid õnneks õitsevad sees parajasti väikese õiega orhideed. Ühekaupa avab oma suuri õisi ka banksia, kuid jäi pildistamata. Kaktusepildid Ameerikast on palju mõjuvamad ja neid ei pildista, kuigi meil on neid ka omajagu.

Keskne ümar palmihoone jätab päris kena mulje. Siin asub ka kohvik päris rikkaliku saiakeste kookide valikuga ja korraliku kohviga. Kohvitajaid küll kuigi palju ei ole aga on ka alles hommikupoolik.

Õues pole korralikku talveilma ja seega jääb huvitav kontrast õue ja sisemise maailma vahel ära.

Kohvi kõrvale võib imetleda sarratseeniate väljapanekut, mille värvikust on veel värvilise valgusega suurendatud. Ükski neist praegu küll ei õitse, need ahvatlevad õiekujulised kannud on täidetud seedimisvedelikuga ja sealt pole sissekukkunud putukatel enam pääsu.

Need tutikujulised on aga ühed viimaste aastate juurteta moe(toa)taimed - tillandsiad. Neid rippuvaid  narnmamoodi variante meil eriti toas ei kasvatata, küll aga on igaüks, kes vähegi lõunapool käinud neid igal pool õues rippumas näinud. Nojah, meil on ju metsas kuusehabe, kuid usun et igaüks pole seda näinudki. 

Eestis võtab tasapisi hoogu avamaal sarrtseeniate kasvatus lisaks muidugi meie looduses juba olemasolevatele putukasööjatele nagu huulhein ja võipätakas.Liigilisus on küll väga piiratud (põhiliselt pupurne püünisleht) kuid isegi see tundub imena et sellised taimed suudavad meil talvituda ja õitsedagi. Neid on võimalik meile tellida Hollandist Araflora lehelt.

Lähistroopika osas kontrollin üle vanad lemmikud. Nõrgast õitsemisest oli juba juttu. Silma hakkavad suured kurerehad, millest paaril on isegi õiekobarad küljes.

Leian ühe seni tähelepanemata õitseva puu prootealiste hulgast - austraalia looduslik taim Hakea trineura, kes juba üle 10 aasta siin kasvuhoones kasvanud.

Õnneks on alles ja päris heas seisus ka üks mu lemmikutest - heinpuu. Ühel aastal oli neid paar tükki ja ühel peal ilmatu kõrge püstine odakujuline õievars.

Üks volleemia  on nii kõrgeks kasvanud, et vähemalt pool ei mahu pildile, ka noor tema kõrval on usinalt sirgunud. Okkad ei ole vanal puul küll allpool päris kahjustusteta kuid üldmuljel siiski pole viga.

Mäletate, see on  üsna hilja avastatud ürgne kuusetaoline okaspuu, mida nüüdseks on soojema kliima aedades usinalt paljundatud. Tallinnasse jõudis ta üsna varsti peale avastamist. Puu on tähelepanuväärne ka selle poolest et on võimeline ajama juurevõsu, noor puu ongi äkki sellisel teel saadud.Tegelikult kuulub ta mitte kuuskede ega mändide vaid araukaariate perre.

Kui enne covidit õnnestus külastada Edibourghi botaanikaaeda, siis leidsin oma hämmastuseks mitmeid noori volleemiaid kasvamas seal avamaal, kuigi igaks juhuks ilma siltideta. See puu näeb siiski nii omanäoline välja, et eksimine on vaevu usutav.

Lähistroopika lõpetavad puukujulised sõnajalad. Mimevarreline Diksoonia on  üpris suureks kasvanud. Ladvas on avanemas parajasti uus lehelehvik.

Siis on üks sõnajalgtaim imeliku laienenud alumise pumpsuga ja ladvast avanemas vaid paar lehte, ehk on miski uus ja alles istutatud, mitte hukka minev vana. Ees olev leht kuulub ühele nooremale sõnajalale, pumpsuomaniku latv jääb kõrgele pildist välja.

Enne väljumist on veel potiga asetatud silmahakkavale kohale vaatamiseks üks parajasti õitsev orhidee. No kui parajasti pole orhideede näitust bot aias siis võib õitsevaid orhideesid vaatama ja nuusutama minna mõnda suuremasse lillepoodi. Nad sobivad hästi toas kasvama ja neid on ka viimasel ajal saada päris mitmesuguseid. Mäletan veel kui terve saal vanas kasvuhoones oli just selliste orhideedega täidetud ja nad õitsesid kõik parajasti - ilus oli küll vaadata aga see aeg läks üle.

Lumi tuli varakult sel aastal

 Lumi tuli varakult ja ei kavatsegi  ära sulada. Olude sunnil olin kuu algul kõik päikeselised päevad aiast eemal, mingi vihmalörtsise ilmaga jõudsin pottides liiliad kasvukasse ja ümbrispotid varju alla toimetada ning vedelad väetised ka külmavabasse kohta tarida. Aga muidugi ei jõudnud ma midagi maasse kaevata. Ei tea, kas nüüd läheb kasutusse juba mitu aastat tagasi varutud külmavastane kuiv turvas. Õnneks on sibulad kõik maas. Ostsin ju veel suure allahindluse puhul tulpe juurde, muidugi eks kevadel näe ku palju neist puhkeb. Mul eriti ei ole haigusvaba kohta, pealegi suht valges, kõikjal on juba tulbid veidi aega tagasi olnud ja haigusi levtianud. Neile ei meeldi ka jõuliselt peale kuhjatav lumi teede ääres. Väga palju jäi ka igasugu varsi maha lõikamata. Roose vist ikka peab püüdma millalgi lõigata, ühel aastal jäid paksu lume alla ja murdusid. Aia ääres sai ka sellist katset tehtud, et ühel  lumisel talvel õnnestus murdumata säilitada pungadega ja lehtedega rohelised oksad, kuid sest ei olnud eriti kasu. Nad isegi puhkesid järgmisel aastal aga noored oksad, mis kasvasid kevadel, olid palju varasemad ja jõulisemad.

Üldpilt on täitsa talvine, kuid lund ei ole õnneks väga palju

Maja poolt tänava suunas

Iileksid jõudsid tänavu kõik marjad punaseks küpsetada ja neid on üpris rohkelt

Maja ukseesine on enam-vähem talveks valmis

Hulk õitsvaid krüsanteeme jäi lume alla, mõned ka ei jõudnudki õitsema

Iileksid ongi ainsad erkpunase värvi andjad aias, linnud ka neid õnneks eriti ei söö.

Üks päikeseline sügispäev

Lihtsalt üks ilus sügispäev - oktoober pea lõpukorral. Kuna olen lõpuks kodune, on sügiseski valgust ning kohati ka päikest. Uus puus lubab ka juba üht- teist aias ette võtta ning tegemiste vaheajal võib ju lihtsalt ümbrust imetleda, sest varsti jäävad kevadeni alles ainult need, kes igihaljad. Olgu siis seekord põhitähelepanu neil, kes parasjagu õites või värvilised.

Sügisesed alpikannid

 Aiandusaaasta keerab kiiresti lehti talve poole. Krüsanteemidest on lahti vaid esimesed madalamad - valged ja kollased. Heleeniumid kullendavad, püsikastrid lillatavad, hilised kukeharjad ajavad end üha rohkem kohevile, madalamad on täies õies juba tükk aega. Roosiõisi on ka, aga vähe. Kui pilk liigub maa ligi, hakkavad silma naapoli alpikanni - Cyclamen hederifoliumi õied. Esialgu on nende lehti veel vähe näha. Näitakski korra, kes neist õitsevad ja arutaks kas edasi loota isekülvile või külvata. Olen küll nii kohapealt ostnud kui tellinud, kuid kuna alpikann ei laiene, sobib paljundamiseks ainult seemnekülv. Kõigi alpikannisortide seemned, mida meil on võimalik kasvatada, valmivad juulis. Peab hoidma silma peal, sest avanenud kuprast kaob enamik seemneid lihtsalt olematusse, näiteks sipelgate kõhtu. Isekülvi taimed tekivad mul küll väga väikeses raadiuses, suur osa neist pudeneb sinnasamase vana sibula peale. seega kogun suvel seemneid ja külvan, tavaliselt pudelisse, et püsiksid niisked ja oleksid ülesleitavad. Jätan pudeli õue, varjulisse kohta. Pisikesed hakkavad õitsema paari-kolme aasta pärast, kui rahulikult võtta. Tärkavad külvid kas kohe või järgmisel kevadel; isegi on juhus et tärkasid alles ülejärgmisel. Üldiselt võib neid tärkamisele järgneval aastal ka pikeerida, sest mul kipuvad külvid alati liiga tihedad olema. Kui pikeerida avanmaale, siis võivad linnud suvel noori sibulakesi nagu mingeid mammusid ära nokkida või saavad sibulakesed hukka nokaliste niiske mulla varumisel, eriti põuaga.

Mõlema järgneva pildi peal on näha noori isekülvi naapoli alpikanni lehekesi - nood on pisemad ja ümarad. Ja mina küll ei tea kas need on sellest või eelmisest aasast. Esimesel pildil minu külvatud ja istutatud, õige mitu aastat tagasi. Teisel pildil on isekülv minu esimese alpikanni ümbruses. Selle mugul kasvas umbes 10 cm suuruseks ja siis ühel kevadel oli mädanenud.

Mul on kunagi ostetud valge ja tumeroosa ühes potis. Igal aastal õitseb rohkelt, teeb ka isekülvi, kuid osa noori hävib talvel. Nüüd pikeerisin mõned mullused ära sealt eemalt põõsa alt. Sealt ma ei ole külviks seemet võtnud, ei tea ka mitu neid nüüd juba on.Alpikannid on nimelt petlikud, sirutavad oma õievarsi ja lehevarsi üsna kaugele kesksest mugulast.

Nüüd uued eelmisest varakevadest. Siin on osa hõbelehtedega, osa õige tumepunaseid, osa heleroosasid ja osa veel mõtlevad. Teises reas on näha suvel pikeeritud Coumite väikeseid ümaraid lehti.

Naapoli alpikanne on veelgi aga eesmärgiks ei ole taimede loendus.

Praegu peaks veel õites olema Euroopa alpikann - Cylamen purpurascans- ja seda kogu suve. Aga suvi oli erandlik. Euroopa alpikannipõõsas oli suve jooksul täisesti lehtedest vaba. Seemnekupraid oli vastavalt eelmise aasta õitemisele rohkelt ja nad valmisid juulis. Kui seemnekuprad korisatud ja mõned vihmad sadanud, hakkas purpurascensil äkki kiire. Valmistas mõningal määral õisi aga kõige rohken ilusaid kirjusid lehti.

Näitan veel eelmisel aastal külvatud C. purpurascensi poegi pikeerituna eraldi potikestesse. Neid on kõige vähem saada, kuigi meie kliimas on ta ainuke , kes peaks hoidma suvi läbi lehti ja õitseaeg on ka varane ning väga pikk. Mul oli neid kaks tükki aga üks oli terve eelmise aasta lehtedeta pärast rohket õitsemist üle- eelmisel aastal. Äkki said pealsed teoroaks. Katsusin mulda, sibulamugul tundus kõva ja üsna suur, jätsin ootele. Nüüd aga ponnistab ta omale uusi lehti kasvatada, Väga edukalt see just ei lähe aga aega on.

Praegu ei ole C.coumid veel eriti alustanud oma lehede välja sirutamist. No tegelik õitseaeg on neil ju järgmisel kevadel, aga kui ilm lubab siis juba talvel. Need, mis Poolast tellitud on küll lehes ja näitavad pisut õisigi aga Poola on lõuna pool ja ei tea kuidas neid kasvatatakse.