Portugal-7 Tardunud kevad ja Kiviroosiku eri

Nullilähedased temperatuurid külma vihma ja tuulega on kodukevade paigale tarretanud. Osa krookuseid on juba küljeli kukkunud, suur osa aga alles mõtleb avanemisele. Võrkiiristest on avanenud seni vaid üksainuke kollane, kui mitte arvestada ürgjõulise "Katherine Hodkinsi" helendavat kolooniat. Nartsissidest paistavad maast vaid ninad. Kõige tragimad on tulbid. Esimesi puhkemisi on oodata mai algupäevil.Toas õitseb roosa inkarvillea. Olen inkarvilleat kunagi seemnest peale kasvatanud, nüüd mõtlesin, et hoian mõned aastad kokku, aga nii lihtne see ka ei ole. Ta tahab ju sügavamale mulda saada ja pole ka kindel, kuidas õitsev taim öökülmadele reageeriks. Ootame veel.

 Pöörame aga pilgud taas soojamaa suunas.

Saame tuttavaks kiviroosikute perega. Nii nagu meie juulikuised rannaniidud löövad särama kurdlehise roosi ja teiste kibuvitsade armsatest õitest, nõnda löövad Portugali mägismaadel aprillis oma haprana näivad gofreeritud õied lahti  kiviroosikud. Õied ei kata taimi tihedalt. Üksik õis kestab lühikest aega, kuid järgmistel päevadel avanevad üha uued ja uued.

Vaigu-kiviroosik (Cistus ladanifer) - Rock rose / gum cistus - Esteva (port.)

Ka lääneranniku matkateed ääristasid rohkearvulised kiviroosiku puhmad - õied alles peitumas punganupsudes. . See  suurte, 8-10 cm õitega vaigu-kiviroosik ongi ehk kõige kaunim kiviroosikute peres, ühtlasi kõige enam kasutamist leidnud kosmeetika ja farmaatsiatööstuses. Lõhnava vaigu kättesaamiseks keedetakse lehti ja varsi vees. Teine meetod vaigu kogumiseks on kammida see välja roosikumaadel liikunud lammaste villast.

Näide äärmuslikust kasvukoha valikust kaljuseinal

Mõnel vaigu-kiviroosikul on puhasvalged õied

Panen siia pildid ka teistest nähtud kiviroosikutest. Kõigepealt kohtasime väiksemaõielist valget üsna oma hotelli lähedal, edasi juba hõbeviltjate lehtedega roosat ning hiljem teisi. Tore, kui näed uut taime ja saad mõttes öelda - Tere, ma ei ole sind enne näinud, aga ma tunnen sind!

Salveilehine kiviroosik (Cistus salviifolius) - pisut paremini triigitud 4-5 cm läbimõõduga õied
 põlvekõrgustel põõsastel. 

Hallileheline roosaõieline kiviroosik (Cistus albidus) - Grey-leaved cistus. 
Ainult pisut väiksemad õied kui vaigu-kiviroosikul.

Halymium calycinum (?) - pildi kvaliteet ega isiklik pildimälu ei ole piisav kindlaks määramiseks

Ilupildiks ei sobi seegi kuidagi, kuid siin on kõrvuti kaks rohtset kiviroosikulist, sama varieeruva kuldkanniliigi erinevad teisendid, mis eesti keeles võiks kanda näiteks nime täpitud kuldkann, inglise keeles: spotted rockrose. Ladina keelega pole erilist üksmeelt nimetajate hulgas, valik levinud nimetusi:Tuberaria guttata ka Tuberaria mosqueda või Xholantha guttata või eestipäraselt Helianthemum..mingi. Eriti pika õitseajaga - pakutakse ajavahemikku veebruarist juunini.

Portugali jaoks me eraldi GPS kaarti ostma ei hakanud, ajasime läbi Euroopa üldkaardiga. Sellest oli päris palju abi ning mõned segased seiklused ka. Jägmisel pildil ongi meie väike sõiduriist jõudnud ühele kiviroosikurohkele mäele, kust neljal rattal enam edasi ei pääsenud. Nina juba tagasisuunda pööratud. Aga see pehmelt aromaatne pisut roheline kevadine lõhn seal mägede alal oli jälle midagi uut, mida mälus talletada.

.

Kiviroosikute perre kuuluvd erineva õievärviga madalapoolsed igihaljad põõsad ja poolpõõsad ning rohtsed või pooleldi rohtsed kuldkannilised. Kiviroosikud on kohanenud eluga toitainevaeses kuivas pinnas. Osa neist olevat sõlminud kooselulepingu parasiitsete organismidega, kes vastutasuks tõrjuvat oma toksiinidega konkurenttaimi.Üht kollaseõielist loodetakse isegi kasutada trühvlikasvatuses, sest tema juurte lähedalt mullast on sageli leitud teatud trühvleid. Kui kiviroosikute  kasvukohas peaks tulekahju puhkema, lõhenevad sügavamal mullapinnas  mitu aastat oodanud seemnete kestad ning peagi kattub tuhaga väetatud maa uue rohelusega. Kiviroosikud on täis efiirseid õlisid, mille tõttu kohalikud elanikud kasutavad neid talveperioodil kütteks - niiskest maast on kogu põõsast kerge korraga välja tõmmata. Meiemail on kadakas ainus põõsas, mis sama kergesti tuld võtab

Kiviroosikud on kenad, ning arusaadav on soov ka ise sellist kasvatada. Inglismaal ongi kiviroosikud levinud haljastustaimed, mitmed sordid talvituvad seal edukalt õuetingimustes. Eestis võib kiviroosikutega tutvuda botaanikaia lähistroopikasektsioonis või muretseda toataimeks. Hetkel vist tõesti selliseid sorte ei ole, millega oleks põhjust Eestis õuetingimustes katsetada - isegi tuntud vahemeretaimede friik Tapio Vares istutas oma Hiiumaa aeda lohutuseks kuldkanni. Ikkagi kiviroosik.

Link inglise kiviroosikute kollektsionääri Robert G. lehele , kes toob ära ka kiviroosikusordid, mis tema kodukohas edukalt talvituvad. Muuhulgas mainib ta, et kui vähegi võimalik, ei maksaks aiakatseid teha tüüpiliste turbas kasvatatud taimedega - kuivalembesed taimed ei sure niivõrd külma tõttu kui liigniiskusse. Kiviroosikuid on kerge pistikust paljundada - nõnda saab tegeliku külmakindluse üle otsustada alles õiges substraadis juurdunud taimede põhjal.

Kui tekkis huvi kiviroosikute või ehk mõne muu kuivalembese taime soetamise vastu, siis "Robi" oma lehel soovitab Peppiniere Filippi aiandit Prantsusmaal - saatmine kogu EU piires. 
Aga kui siiski.. kuidas selle kõige külmakindlama nimi oligi - Cistus laurifolius Loorberilehine kiviroosik :):)

Portugal-6 Korgitammede ja kiviroosikute maa

Kui eestlasel palutakse nimetada kolm esimesena pähe tulevat metsapuud ja kolm põõsast siis suure tõenäosusega oleksid need kuusk, kask ja mänd ning kadakas, paju ja lepp.

Täna vaatame, millised puittaimed on tavalised ja olulised Portugali lõunapiirkonna inimestele, kusjuures me ei lase end rangelt kolmest piirata. Alustamegi siis ainsast ühisest - männist. Portugali männid on küll lähedalt sugulased meie omadega, kuid väljanägemine on neil hulga "nunnum". Eriti silmatorkavad on rannakaljusid ja golfiväljakuid kaunistavad vihmavarjukujulised piiniad ehk itaalia männid (Pinus pinea). Lisaks ilule ja kuivataluvusele kannavad nad ka söödavaid seemneid. Sisemaal on lausa ekstra piinia-viljapuuistandused. Teine männiliik, merimänd (Pinus pinaster) on kiirema kasvuga ning põhiline okaspuupuidu allikas. Hea puiduandjana viidi see liik õhinal sisse ka Lõuna-Aafrikasse, kus ta paraku on muutunud invasiivseks. Portugali enda aga on metsandusrevolutsioon katnud ulatuslike eukalüptimetsadega. Iga kümne aasta tagant on eukalüptimets raieküps. Asendust istutada ei ole vaja, samale kohal kerkib kännuvõsust kiirelt uus mets.Igast juurepesast lausa mitu tüve. Pulbi jaoks sobib. Raskelt kõdunevad eukalüptilehed katavad maapinda paksu kihina, takistades mistahes alustaimestiku kasvu, juured tõmbavad pinnasest ahnelt vett välja. Efiirsete õlidega küllastunud tihedad puistud kujutavad endast ka tõsist tuleohtu. Hea kohe mõelda, et meil veel valdavaks metsatüübiks ei ole energiavõsa.

Eukalüptid ilupuudena on üsna uhked kõrged puud. See salu pakub varju S.Bras de Alporteli linna kenasti väljaehitatud piknikuala söögilaudadele. Mahalangenud lehed on ära koristatud, plats on puhas.  Eukalüpti kohevad valged lõhnavad õietutid pidavat sisaldama rohkelt mesinektarit. Kohalik aiandusleht annab teada, et on olemas ka "hea aianduslik eukalüpt" punaste või roosade eriti kohevate õitega ning tagasihoidliku kasvuga. Pildil esiplaanil olev kollaseõieline  akaatsia ehk mimoosipõõsas on Algarves umbes samas seisus kui meil sirel. Neid on igal pool ja mitut liiki. Kummiaraabikut, mis tänapäevalgi kondiitritööstuses kasutusel, saab liigist Acacia Senegal.

Siin aga Portugali kaubamärk ja uhkus - korgitamm. Pildil olev eksemplar on eriti jämeda tüvega, enamik kohatud korgitammesid olid meie tammehiidude kõrval rohkem nagu maarjakask arukasega võrreldes. Korgikoorijad on hästitasustatud spetsialistid, kes mais algava kuu-paari pikkuse tööperioodi jooksul teenivad fantastilisi summasid. Koort võetakse umbes üheksa aasta tagant. Kooritud tüvele märgitakse viimase koorimise aasta. Hõredapoolsed korgitamme- männi segametsad pakuvad väga häid tingimusi mitmekesise alustaimestiku arenguks. Ka ei kurna selline kooslus maad välja. Kuid pole parata, puidumassi järele on suur nõudmine. Siiski, Algarves on olemas veel üks töötav pudelikorgitehas. Hulk väiksemaid  töökodasid ja käsitöölisi vorbib turistidele korksuveniire teha. Igasuguseid aluseid, kotte, kaabusid või kingi. Looduslikud lilleaiad aga haaravad tammemetsa niitude asemel enda alla uusi mahajäetud vähemviljakaid põllumaid ja kuiva-aedasid.

Algarve populaarne õuepuu on araukaaria, enamasti tšiili araukaaria (Araucaria aracana). Need puud näevad peaaegu kõik väga head välja. Teine kodu- ja linnalemmik on palm. Siin ma liiginimesid ei paku, sest olen oma palmitundmises parajasti jõudnud arusaamisele, et neid on umbes täpselt "musttuhat" erinevat.  Mõlemad liigid on maale sisse toodud. Palmide käsi ei käi aga viimasel ajal eriti hästi, sest kohale on jõudnud röövik, kes pistab kinni ladvapungad ja puud hakkavad aeglaselt surema. Profülaktiliseks tõrjeks vajaminev vahend pidi aga nõudma igal kuul palmisõbra eelarvest 20 eurot iga puu kohta.

Nagu näha, nad ei imetle eraldi igat kameelia uhket õit, vaid pügavad ta lihtsalt ümaraks või koguni hekiks. Ilusad lehed ju. Kui me juba oleme kohvikus, maitseme siis kohalikku käsitöö martsipani

Suupisteid tuuakse küsimata lauale, pärast loetakse kokku, kui palju ära sõid. Martsipani hind 1 euro tükk, maitselt väga magus. Ei saa jätta mainimata, et Portugal on üks vähestest välismaadest, kuhu pole põhjust oma kohvi kaasa võtta. Neil on seal kasutusel üsna kange tume mark, millega aga üsna kähku ära harjub. Ise nad joovad valdavalt tillukesest tassist kanget espressot, kuid võid saada igasugust. Ka hotelli hommikusöögikohv oli aus. Piilume  üle barjääriserva kasuaiakesse ka.

Kolmevärvilised narriõied astanguserval tunnevad end ülihästi, osa puhmaid on üleni kollaseõielised. Aiakese keskel ilutseb vilju täis sidrunipuu, selle ümber salateid ja ürte. Müüri taga alla tänavale laskuva jalgtee ääres on suured puhmad, äkki lembeliiliad.  Kui siin kommentaarides oli küsimus, mida nad ilutaimedena kasvatavad, siis vastuseks on - eelistatavalt ikka importi - enamasti võib kohata Lõuna-Aafrika päritolu taimi. Muuhulgas on värvikirev bouganvilleagi sealset algupära. Ega kõik need meilegi enam tundmatud pole, kuid avastamist peaks veel jätkuma. Kui kellelgi peaks kohe tekkima soov Aafrika avastamist alustada, siis pakun  linki: http://www.biodiversityexplorer.org/ süstemaatilisemaks lähenemiseks. Teine link on Zimbabwest pärit sisserändaja aiandus- ja looduskallakuga päris huvitav blogi vaheldumisi praeguse ja endise kodumaa kohta. Africa to Algarve

See araukaaria on keskseks puuks kalasadamalinna Olhao rannapromenaad-pargis. Armastatud pargipuudeks on ka plaatanid, mis aprilli algul ei olnud veel jõudnud lehtida. Teine hilislehtija oli viinapuu - puha paljad väädid veel tugedele seotuna. Kas nad teevad jõupingutusi ka suvel muru rohelisena hoidmiseks, seda ei tea.  Igasugused sellised lilled aga, mis meil suvikuna kasvades iga mööduva pilve peale end murelikult sulgevad, õilmitsevad seal nii peenardel kui vabamaal lausa pilvealuse ilmaga.

Suvituslinnakutes on palju hoolikalt pöetud hekkisid, tihti igihaljastest õitsvatest põõsastest. Näidisena üsna efektne pudeliharjapuu hekk. ( Ametik eestikeelne nimi on lambiharjapuu , Callistemon salignus)

Siin aga külapark laste mänguväljakuga. Asula nimeks Sao Marcos da Serra ja asub see mägedes. Laste mänguväljakud olid kõik kaetud mingi musta kummi moodi materjaliga. Usun, et esiplaanil olevatele puhmastele tulevad ka kunagi õied külge, kusjuures küllaltki uhked.  Tagaplaanil roosatab kevadehtes kõigi kodumaiste juudapuukasvatajate soovunelm, ingliskeelse hoopis kaunima nimega Redbud (punapung) - Cercis canadensis . Neid roosatajaid oli ka võrdlemisi sageli näha tänavate ääres.

No kiviroosikuteni ei jõudnudki veel. Selle asemele üks äärniselt elujõuline kena umbrohi - Bermuuda  jänesekapsas  - Bermuda buttercup - Oxalis pes-caprae L. Seda võib kohata lausa igal sammul, enamasti küll rohurindes, mitte müürilillena.

Kodukevade esimesed sammud

Kõigepealt kohustuslik toakasvuhoone pilt. Seekord ei ole oma külvatud midagi peale madalate õuetomatite ning needki sihilikult suht hilja. Ülejäänud ruumi võtab Aiamaailma kohest pottipistmist nõudnud kaup (loe - kõik, mida nad väljastasid). Noh ja need õied esiplaanil - kaasa sai haaratud lihtsalt paar oksa. Ma ju tahaks ikka teada, mismoodi see hotentoti viigimari maitseb kui muidugi neil vilja küpsetamiseks jõudu peaks jätkuma. Allpool esinevad vaprad lumehange tulbid oma valgel aluseosal ning esimene, helekollane sektor uuest krookuseringist männi all. 

Lahti on siin-seal teisigi väikekrookusi ning alustamas on helesiniste  sektor, mille hulgas kahtlaselt suur protsent lumivalgeid. Valge (noh musta) lumeroosi ülimadalatel vartel on trügimas tihe õitepahmak ning eelmise aasta ainsa lumekupu õie kõrvale on kaaslsi siginenud. Lumehangepõhjad veel mitmel pool sulamata, maapinnal eriti põhjalikke uuringuid teha ei saa.

Igihaljaste lehtedega põõsad annavad uue heleroheluse puhkemise eel aiale värskema ilme. Samas ka  murelapsed, et kuidas talvitumine õnnestus. Rõõmustav oli näha, et  mullu sügismüügist ostetud "Mahoonia sordid" esindaja tundub samas seisus kui istutades. Tähekujuline õisik enne lund puhkeda ei jõudnud - seda hübriidi peetakse külmaõrnemaks kui läiklehist mahooniat. Pierised on kõik lumehangest värske näoga välja sulanud. Ka rodod on korras peale ühe. Talve madalaim temperatuur oli ju vaid 20 miinuskraadi, lisaks korralik lumikate. Maadligi kadakad ei ole veel täielikult välja sulamud.

Mahonia x media "Winter Sun" 

Pieris japonica "Little heath variegata", esimene talv

Pieris "Forest Flame", vana olija

Lillekasvtaja tellimusel kolme päeva vanused rodopildid:

 "Baden-Baden" 

Korea rodo näeb minu meelest ka normaalne välja, kuigi mitte just kaunis

Ladvaosa külmakahjustusega - Nurga puukooli päevadelt lätlastelt ostetud

 püstjana reklaamitud sort "Krish" . Kohe välja ei viska, ehk ei jõudnud juurduda 

Midagi kindlamat peab ka olema, hariliku kuuse minivorm "Tompa" ei karda külma ega päikest - juba kolmas talv üle elatud.

Portugal-5 Kiviktaimla Euroopa edelatipus

Tänaseks pomm-uudiseks on tegelikult kümne plusskraadini tõusnud päevatemperatuur, mis suutis juba ühe päevaga imesid korda saata. Täisõies lumikellukesed ilmusid äkki eikuskilt, mitmesuguseid muid ninasid hakkas ka lumest välja paistma. Aiaääre hiidhange küljelt väljasulanud tulbid olid nähtavasti juba leppinud mõttega, et tuleb oma õied hange harjale upitada ja nii kõrguvadki maapinnalt umbes kümnesentimeetrised valged varreosad, mis ülalpool jätkuvad teist samapalju tavaliste tulbitõusmetena. Aiatöö alguseni läheb siiski veel aega. Et aga mitmeski aias on just kiviktaimla esimesi väljasulajaid, kus plaani pidamas käia, siis sobib siinkohal ka piguheit suurele looduslikule kiviktaimlale Euroopa edelatipus.

Panen ka kaardi, kust on näha et "tippusid" on tegelikult kaks.Parempoolses tipus, Sagreses on ideaalselt sileda  jalutusteega varustatud matkapiirkond, millele pääsuks tuleb lunatada pilet kindluseväravas. Kindlus ise seotud kuulsa printsi Henry nimega, kes 15. sajandil rajas sinna merekooli ja geograafiakeskuse ning muuhulgas organiseeris ka Madeira koloniseerimist (loe- Thela jaoks levadaretkede ettevalmistusi.). Muuseumi väikese sise-ekspositsiooni sisuks ongi Henry Meresõitja auks kavandatud suurejooneliste mälestusmärgikavndite maketid - kõik eelmise sajandi erinevatel kümnenditel korraldatud rahvusvaheliste konkursside teostamata võidutööd. Põhivaatamisväärsus, Kiviktaimla aga katab kogu matkapiirkonna ja terve rannariba vähemalt kuni punktini "B" - St, Vincenti neemeni. Kahe tipu vahepeal on "maaliline tee", mis on kõige maalilisem tipu "A" poolt vaadatuna, sest  nii kalda serva pealt see ei lähe, et all sügaval loksuvaid merelaineid imetleda ning taimeharuldused vilksavad liiga kiiresti mööda. Teeme vahepeatuse vaateplatsil, mille kõrvalt surfientusiastid oma laudadega ookeani poole laskuvad. Kui julged ja suudad, siis võib see väga vahva tegevus olla. St.Vincenti neeme päris-päris ninaotsale pääsu takistab külastajatele suletud majakas. Eespool puhvet ja suveniirimüüjate letid. Sinna maabub ka enamus ekskursioonibussisid. Kõnnivad sillutatud hoovil ja pildistavad end tühja mere taustal. Äriidee- müüa lipukesi kohanimega, mida saaks jäädvustada koos iseendaga et pärast tähtsat pilti üles leida paarituhande reisifoto hulgast.

Vaade tipust A tipu B suunas

Ideaalne kujundus, harmoonilised värvikooskõlad -
kõik puha Meister Looduse  looming

 Armeria pungens või hoopis mõni endeemne merikanniliik, neid on Portugalis mitmeid.

Väike majakas

Kusagil on ka lõvilõua päriskodu

Anthyllis vulneraris subsp. lusitanica - koldrohu kohalik vaarikakarva variant

Metsporgandi soolalembene versioon on end istutanud  
jalutustee kõrvale rajatud parkimisplatsi pragudesse

Daucus carota subsp. halophilus , detail

Anagallis monelli - suureõieline varsapõlv. 

Sellised sügavsinised mättad püüdsid pilku  päris paljudes paikades. Seemneid on saada 

ja võiks meil ka suvikuna kasvatada. Võibolla pole lihtsalt osanud tähele panna.

Jalutustee on  kenasti taraga piiratud, püstloodis allalangeva servani veel tükk tühja maad jäetud

Päris serva peal aga paistavad uppis tagumikud ja allapoole suunatud õngeridvad.

Mehed lähevad kohati päris hasartseks. Õnge otsa haakunud kala tuleb enne liini mööda alla saadetud tõstekorvi suunata, niisama läbi õhu suuremaid välja tirida ei saa.

Kalajaht kõrvaltvaates. Mõnel mehel-naisel oli päris arvestatav saak välja püütud. Küllap on õnge ettenäitamisel pääs territooriumile vaba, nad ju ühed huvitavamad eksponaadid seal.
 Kõik ju ka ometi mingeid taimi ei vahi.

Vanal ajal arvati, et selles kohas lõppeb maailm ja edasi ei ole enam mitte midagi. Ja ega ei olegi ju.

P.S.
Kui mõne meelest veel piisavalt palju taimi pole näidatud, siis omaenda vastutusel võib uurida järgmisi linkisid: Ainuüksi endeemseid lilli on paras ports  Rääkimata paljudest teistest  Ja rääkimata veel sellest, et puittaimedeni me pole veel üldse jõudnudki. (Seemned valmivad järgnevate kuude jooksul, kuid ega kõik pole sidrunid või maasikapuud, kus viljad ja õied korraga küljes.)

Portugal-4 Metsiku Lääne lõhnavad rajad

Oo, see imeline puutumatu metsik läänerannik - sellised õhkamised kõlavad mitmete Portugali-fännide suust. Pärast mõningat kaalumist otsustasime ühe päeva pühendada läänerannikule ja ühtlasi külastada Euroopa mandriosa edelatippu . Väljaspool tipphooaega polnud lõunarannikulgi mingit ülerahvastust tunda. Kas tõesti saab seal läänes midagi erilisemat olla? Eelmisel õhtul kohaliku munitsipaalpoe stendilt leitud ingliskeelse kogukonna tasuta ajalehest oli hakanud  silma kuulutus, et selle nädala jalutuskäik-matk toimub just meid huvitavas piirkonnas ning igaühele vaba liitumine. Mis seal ikka, sõitsime määratud kellaajaks kohale ning peagi oli männikusse kogunenud umbes 25 reibast inglise seeniori, sekka paar koera ja mõned nooremad paarid. Pikki sõnu ei tehtud. Kohe krapsakal sammul astuma. Päris mereni me ei jõudnudki, kuigi vahetevahel natuke merd paistis nagu sel allpool oleval pildil, kus ka paar matkalist peale jäänud. Need, kellega jutule saime, olid kõik kohaliku kinnisvara omanikud, mida kasutavad ennekõike kevad- ja sügisperioodil mõned kuud aastas.
 Ilm oli poolpilvine, vahepeal piserdas pisut uduvihmagi. Tee jõudis peagi metsa alt lagedale, ikka edasi üle ümarate mäekuplite, vahepeal alla orgudesse laskudes. Linnud laulsid täiel rinnal. Ümberringi põlvini kuni vööni aromaatsed taimepuhmad, muuhulgas  Pistacia lentiscus (mastik), mille vaik Chiose pisarate nime all juba mitu  tuhat aastat närimiskummi aset täitnud ning praegu kasutusel maitseainena teatud alkoholi ning mõnede kreeka, türgi ja maroko rahvustoitude ning hambapasta maitsestamiseks. Vaatame lähemalt siiski vaid paari taime, mille õitsemine hetkel maastikule värvi andis

Gofreeritud ohakaline, nagu okastest veel küllalt ei oleks.

Kunagise inimasustuse jäljed.
 Iluks istutatud taimed on võibolla aastakümneid ise pidanud toime tulema

Prantsuse lavendel moodustab kohati päris tihedaid kogumikke.

Lavandula stoechas - prantsuse lavendel

Leetpõõsaste rõõmsalt kollased puhmad teevad pilvisegi päeva säravaks

Genista hirsuta -  eriti torkav leetpõõsas

Mäe taga järgmine org. Üle jõekese mööda astekivisid (keegi ei kiljunud). Ja siis jälle mägi. Ikka edasi -inimene nagu mingi sitikas kalevipoja künnivaos - kuni täpselt kolme tunni pärast taas autode juures tagasi nagu graafik ette nägi. Aitäh marsruudi ettevalmistajale ja sõbralikule seltskonnale. Nojah, eks me siis aitasime ka pisut toetada paari korraldava daami hoolealust neegripoissi kusagil aafrikas. Selline viis hingerahu koguda neil.
Euroopa edelatipust homme.