Nullilähedased temperatuurid külma vihma ja tuulega on kodukevade paigale tarretanud. Osa krookuseid on juba küljeli kukkunud, suur osa aga alles mõtleb avanemisele. Võrkiiristest on avanenud seni vaid üksainuke kollane, kui mitte arvestada ürgjõulise "Katherine Hodkinsi" helendavat kolooniat. Nartsissidest paistavad maast vaid ninad. Kõige tragimad on tulbid. Esimesi puhkemisi on oodata mai algupäevil.Toas õitseb roosa inkarvillea. Olen inkarvilleat kunagi seemnest peale kasvatanud, nüüd mõtlesin, et hoian mõned aastad kokku, aga nii lihtne see ka ei ole. Ta tahab ju sügavamale mulda saada ja pole ka kindel, kuidas õitsev taim öökülmadele reageeriks. Ootame veel.
Pöörame aga pilgud taas soojamaa suunas.
Saame tuttavaks kiviroosikute perega. Nii nagu meie juulikuised rannaniidud löövad särama kurdlehise roosi ja teiste kibuvitsade armsatest õitest, nõnda löövad Portugali mägismaadel aprillis oma haprana näivad gofreeritud õied lahti kiviroosikud. Õied ei kata taimi tihedalt. Üksik õis kestab lühikest aega, kuid järgmistel päevadel avanevad üha uued ja uued.
Vaigu-kiviroosik (Cistus ladanifer) - Rock rose / gum cistus - Esteva (port.) |
Näide äärmuslikust kasvukoha valikust kaljuseinal |
Mõnel vaigu-kiviroosikul on puhasvalged õied |
Salveilehine kiviroosik (Cistus salviifolius) - pisut paremini triigitud 4-5 cm läbimõõduga õied põlvekõrgustel põõsastel. |
Hallileheline roosaõieline kiviroosik (Cistus albidus) - Grey-leaved cistus. Ainult pisut väiksemad õied kui vaigu-kiviroosikul. |
Halymium calycinum (?) - pildi kvaliteet ega isiklik pildimälu ei ole piisav kindlaks määramiseks |
Kiviroosikud on kenad, ning arusaadav on soov ka ise sellist kasvatada. Inglismaal ongi kiviroosikud levinud haljastustaimed, mitmed sordid talvituvad seal edukalt õuetingimustes. Eestis võib kiviroosikutega tutvuda botaanikaia lähistroopikasektsioonis või muretseda toataimeks. Hetkel vist tõesti selliseid sorte ei ole, millega oleks põhjust Eestis õuetingimustes katsetada - isegi tuntud vahemeretaimede friik Tapio Vares istutas oma Hiiumaa aeda lohutuseks kuldkanni. Ikkagi kiviroosik.
Link inglise kiviroosikute kollektsionääri Robert G. lehele , kes toob ära ka kiviroosikusordid, mis tema kodukohas edukalt talvituvad. Muuhulgas mainib ta, et kui vähegi võimalik, ei maksaks aiakatseid teha tüüpiliste turbas kasvatatud taimedega - kuivalembesed taimed ei sure niivõrd külma tõttu kui liigniiskusse. Kiviroosikuid on kerge pistikust paljundada - nõnda saab tegeliku külmakindluse üle otsustada alles õiges substraadis juurdunud taimede põhjal.
Kui tekkis huvi kiviroosikute või ehk mõne muu kuivalembese taime soetamise vastu, siis "Robi" oma lehel soovitab Peppiniere Filippi aiandit Prantsusmaal - saatmine kogu EU piires.
Aga kui siiski.. kuidas selle kõige külmakindlama nimi oligi - Cistus laurifolius Loorberilehine kiviroosik :):)
Aga kui siiski.. kuidas selle kõige külmakindlama nimi oligi - Cistus laurifolius Loorberilehine kiviroosik :):)
Oh, nii huvitav ja mulle meeldivad meie kibuvitsad ka
ReplyDeleteKibuvitsad ongi paremad kui roosid:), palun roosikasvatajailt alandlikult vabandust. Kiviroosikuid me ei saa, aga välumuselt ajavad siis ehk maranad asja ära.
ReplyDeleteJa botaanikute suur hobi ongi normaalseid inimesi segadusse ajada, sest igal aastal tõstavad nad ajaviiteks taimi sugukondadest ja perekondadest ringi ja panevad neile uusi nimesid.
Ja kui ma mõtlema hakkan, siis on igasuguseid raamatuid, kuid niisuguseid, kus räägitakse maailma teises otsas asuva riigi taimedest, eriti küll ei ole. Ma loeksin neid suure huviga.:)
ReplyDelete