Saturday, April 27, 2013

Portugal-7 Tardunud kevad ja Kiviroosiku eri


Nullilähedased temperatuurid külma vihma ja tuulega on kodukevade paigale tarretanud. Osa krookuseid on juba küljeli kukkunud, suur osa aga alles mõtleb avanemisele. Võrkiiristest on avanenud seni vaid üksainuke kollane, kui mitte arvestada ürgjõulise "Katherine Hodkinsi" helendavat kolooniat. Nartsissidest paistavad maast vaid ninad. Kõige tragimad on tulbid. Esimesi puhkemisi on oodata mai algupäevil.Toas õitseb roosa inkarvillea. Olen inkarvilleat kunagi seemnest peale kasvatanud, nüüd mõtlesin, et hoian mõned aastad kokku, aga nii lihtne see ka ei ole. Ta tahab ju sügavamale mulda saada ja pole ka kindel, kuidas õitsev taim öökülmadele reageeriks. Ootame veel.


 Pöörame aga pilgud taas soojamaa suunas.

Saame tuttavaks kiviroosikute perega. Nii nagu meie juulikuised rannaniidud löövad särama kurdlehise roosi ja teiste kibuvitsade armsatest õitest, nõnda löövad Portugali mägismaadel aprillis oma haprana näivad gofreeritud õied lahti  kiviroosikud. Õied ei kata taimi tihedalt. Üksik õis kestab lühikest aega, kuid järgmistel päevadel avanevad üha uued ja uued.
Vaigu-kiviroosik (Cistus ladanifer) - Rock rose / gum cistus - Esteva (port.)
Ka lääneranniku matkateed ääristasid rohkearvulised kiviroosiku puhmad - õied alles peitumas punganupsudes. . See  suurte, 8-10 cm õitega vaigu-kiviroosik ongi ehk kõige kaunim kiviroosikute peres, ühtlasi kõige enam kasutamist leidnud kosmeetika ja farmaatsiatööstuses. Lõhnava vaigu kättesaamiseks keedetakse lehti ja varsi vees. Teine meetod vaigu kogumiseks on kammida see välja roosikumaadel liikunud lammaste villast.
Näide äärmuslikust kasvukoha valikust kaljuseinal
Mõnel vaigu-kiviroosikul on puhasvalged õied
Panen siia pildid ka teistest nähtud kiviroosikutest. Kõigepealt kohtasime väiksemaõielist valget üsna oma hotelli lähedal, edasi juba hõbeviltjate lehtedega roosat ning hiljem teisi. Tore, kui näed uut taime ja saad mõttes öelda - Tere, ma ei ole sind enne näinud, aga ma tunnen sind!

Salveilehine kiviroosik (Cistus salviifolius) - pisut paremini triigitud 4-5 cm läbimõõduga õied
 põlvekõrgustel põõsastel. 
Hallileheline roosaõieline kiviroosik (Cistus albidus) - Grey-leaved cistus. 
Ainult pisut väiksemad õied kui vaigu-kiviroosikul.

Halymium calycinum (?) - pildi kvaliteet ega isiklik pildimälu ei ole piisav kindlaks määramiseks
Ilupildiks ei sobi seegi kuidagi, kuid siin on kõrvuti kaks rohtset kiviroosikulist, sama varieeruva kuldkanniliigi erinevad teisendid, mis eesti keeles võiks kanda näiteks nime täpitud kuldkann, inglise keeles: spotted rockrose. Ladina keelega pole erilist üksmeelt nimetajate hulgas, valik levinud nimetusi:Tuberaria guttata ka Tuberaria mosqueda või Xholantha guttata või eestipäraselt Helianthemum..mingi. Eriti pika õitseajaga - pakutakse ajavahemikku veebruarist juunini.

Portugali jaoks me eraldi GPS kaarti ostma ei hakanud, ajasime läbi Euroopa üldkaardiga. Sellest oli päris palju abi ning mõned segased seiklused ka. Jägmisel pildil ongi meie väike sõiduriist jõudnud ühele kiviroosikurohkele mäele, kust neljal rattal enam edasi ei pääsenud. Nina juba tagasisuunda pööratud. Aga see pehmelt aromaatne pisut roheline kevadine lõhn seal mägede alal oli jälle midagi uut, mida mälus talletada.

.
Kiviroosikute perre kuuluvd erineva õievärviga madalapoolsed igihaljad põõsad ja poolpõõsad ning rohtsed või pooleldi rohtsed kuldkannilised. Kiviroosikud on kohanenud eluga toitainevaeses kuivas pinnas. Osa neist olevat sõlminud kooselulepingu parasiitsete organismidega, kes vastutasuks tõrjuvat oma toksiinidega konkurenttaimi.Üht kollaseõielist loodetakse isegi kasutada trühvlikasvatuses, sest tema juurte lähedalt mullast on sageli leitud teatud trühvleid. Kui kiviroosikute  kasvukohas peaks tulekahju puhkema, lõhenevad sügavamal mullapinnas  mitu aastat oodanud seemnete kestad ning peagi kattub tuhaga väetatud maa uue rohelusega. Kiviroosikud on täis efiirseid õlisid, mille tõttu kohalikud elanikud kasutavad neid talveperioodil kütteks - niiskest maast on kogu põõsast kerge korraga välja tõmmata. Meiemail on kadakas ainus põõsas, mis sama kergesti tuld võtab

Kiviroosikud on kenad, ning arusaadav on soov ka ise sellist kasvatada. Inglismaal ongi kiviroosikud levinud haljastustaimed, mitmed sordid talvituvad seal edukalt õuetingimustes. Eestis võib kiviroosikutega tutvuda botaanikaia lähistroopikasektsioonis või muretseda toataimeks. Hetkel vist tõesti selliseid sorte ei ole, millega oleks põhjust Eestis õuetingimustes katsetada - isegi tuntud vahemeretaimede friik Tapio Vares istutas oma Hiiumaa aeda lohutuseks kuldkanni. Ikkagi kiviroosik.
Link inglise kiviroosikute kollektsionääri Robert G. lehele , kes toob ära ka kiviroosikusordid, mis tema kodukohas edukalt talvituvad. Muuhulgas mainib ta, et kui vähegi võimalik, ei maksaks aiakatseid teha tüüpiliste turbas kasvatatud taimedega - kuivalembesed taimed ei sure niivõrd külma tõttu kui liigniiskusse. Kiviroosikuid on kerge pistikust paljundada - nõnda saab tegeliku külmakindluse üle otsustada alles õiges substraadis juurdunud taimede põhjal.
Kui tekkis huvi kiviroosikute või ehk mõne muu kuivalembese taime soetamise vastu, siis "Robi" oma lehel soovitab Peppiniere Filippi aiandit Prantsusmaal - saatmine kogu EU piires. 
Aga kui siiski.. kuidas selle kõige külmakindlama nimi oligi - Cistus laurifolius Loorberilehine kiviroosik :):)


3 comments:

  1. Oh, nii huvitav ja mulle meeldivad meie kibuvitsad ka

    ReplyDelete
  2. Kibuvitsad ongi paremad kui roosid:), palun roosikasvatajailt alandlikult vabandust. Kiviroosikuid me ei saa, aga välumuselt ajavad siis ehk maranad asja ära.
    Ja botaanikute suur hobi ongi normaalseid inimesi segadusse ajada, sest igal aastal tõstavad nad ajaviiteks taimi sugukondadest ja perekondadest ringi ja panevad neile uusi nimesid.

    ReplyDelete
  3. Ja kui ma mõtlema hakkan, siis on igasuguseid raamatuid, kuid niisuguseid, kus räägitakse maailma teises otsas asuva riigi taimedest, eriti küll ei ole. Ma loeksin neid suure huviga.:)

    ReplyDelete