Inimene plaanib ja loodus teostab.
Mõnikord plaanikohaselt ja mõni teine kord omatahtsi isemoodi. Mõttes puhkeb alates varakevadest hilissügiseni meie püsilillepeenras üha uusi õisi, mida toetavad huvitavad lehed. Igaks juhuks unustame karmid arvutused, kus algndmeteks lillede õitsemisaja maksimaalne pikkus ja igaühele vajalik kasvuruum ning hakkame kujundamisega pihta. Katselapp on väike - maja parempoolne nurk. Esimene üldvaade on mai esimesest poolest, enne seda jõudis ära õitseda kirjuleheline Praestans Unicum tulp, millest detailpilt. Praegu õitsevad irkutski kullerkupud. Floksid õnneks veel ootavad oma järge. Floksidega pilt on eelmise aasta augustist ja viimane üldpilt eelmise aasta septembri lõpust.
 |
| Mai esimene pool |
 |
| esimesel mail olid olnud vasakul paistval kirjul lehepuhmal punased õied peal |
 |
| mai lõpp |
 |
| juuni lõpp |
 |
| august 2012 |
 |
| septembri lõpp 2012. Tünni najal ei mäleta mis ümberistutamist ootav väänik |
Kokku enam-vähem, mis selliselt väikeselt pinnalt loota saab. Kuid paar aastat tagasi, irkutski kullerkupu esimesel aastal üllatas ta oma õitega täpselt krellroosa floksi õitsemisega samal ajal. Kindel on see, et lihtsam on kujundada suuremaid istutusalasid, kus igale taimerühmale võimalik rohkem ruumi eraldada. Üks korralik pojengihekk või hostapuhmastik näeks sellisel kitsal alal enamiku suvest välja pigem parem kui selline segasumma seltskond :)
Iga aed on hea... ja teise inimese lihtsalt tegutsemisrõõmust rajatud, milles pole taimeryhmade sisu, kompositsiooni jm kallal eriti juureldud, on alati huvitavam kui enda kollektsioonid:P
ReplyDeleteOlen näinud paari aeda, kus taimed ongi läbisegi, ei mingeid jaotusi-ryhmitusi sortide, värvide vm alal. Inimesed ise ytlevad, et niimoodi on alati kogu peenral midagi vaadata. Et juba nende emad-vanaemad kasvatasid lilli niimoodi. Mõni aed on õnnestunum, mõni õnnetum. Õnnestunud aedade põhi on loomulikult hooldatud peenraservad ja terved taimed. Siis ei olegi nii väga oluline, kui mõni taim valel ajal õitsema satub v mõni liiga kõrge/karvane/suleline on. Ka Sinu aias on hoolas aednik.
Mis sa nüüd! Üks pojengihekk oleks igaaav - no õitseb korraks ja siis roheline, aastast aastasse. Aga selline peenar on palju põnevam - saab vaatamas käia, kas ja kes juba õitseb jne. Iseasi, kui need värvid kõik ühel ajal oleks, aga kõik ju kenasti hooaja peale laiali jaotet. Väga ilus ja need viimarjad augustis on kirsimarjaks tordi peal.
ReplyDeleteMinu meelest on see ka üks väga huvitav peenrajupp: elu ja muutumisi täis.
ReplyDeleteNo mulle meeldib ka igatahes rohkem üks selline kirju komplekt, kui igav ühe liigi v sordi istutus.
ReplyDeletePõnev aiaelu ja -ilu.
ReplyDeletepäris hea õppematerjal ju:)
ReplyDeletePole see ühtigi nii, et üks aed või istutus on halvem kui teine. Kõik aiad, mis on hingega rajatud, on head, kui perenaisel ja taimedel seal mõnus on. Sinul on ju kõik tipp-topp, pole isegi pisimatki kohta, mida oleks vaja ümber teha. Väikese aia häda või ka õnnistus on ehk see, et ei saa endale arutult taimi kokku kuhjata, vaid tuleb teha selged/ranged valikud.
ReplyDeleteTii, leidsin selle lille nime - kahevärviline kollinsia http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=12972
ReplyDeleteAitäh. Tundus jah tuttav, nagu sel pakil mille seemneid ma ka kuhugi maha poetasin, kuid tulemust pole märgata :)
DeleteKullerkupud on väga ilusad. Kui neid kusagil suurema laiguna on, siis oleks väga vinge.
ReplyDelete