Elma ja teised

Elma oli  Eurobulbi kevadtellimuses tulpide hulgas üks kallimaks hinnatud ja eraldi esile tõstetud sort. Uhke  pilt ka juures. Hakkas huvitama ja tellisime Meeliga kahepeale paki pooleks. Ellujäämine õnnestus 50 protsendiliselt. Meeli aias läksid sibulad välja, mul jäid kõik viis tükki ellu. Sirgusid kerge pidurdusega nagu mõned teisedki tulbid sel kevadel. Lehed tavalised hallikasrohelised ning haigeks ei jäänud. Lüheldased varred püsivad hästi püsti. Värv puhkedes summutatud segu roosakas -kollakast. Pildistasin enne kuumalainet. Midagi erilist ei olnud, kena keskmine õis. .Kolmekümnekraadine kuumus aga sõna otseses mõttes küpsetas ära ülemised õieservad ning sellisena ta just aia ilu ei ole. Võib-olla vähem ekstreemsetes tingimustes saab ta end paremini näidata. Nii et eksperimendi huvides jagame ellujääjad jälle pooleks, eksole Meeli.

Äsja puhkenud Elma õis enne kuumalainet

Kollaazil on "Elma" grupp all vasakul. Tema kõrval on veel üks uus summutatud roosa triumftulp "Mistress". Kõrgemapoolne,üsna hästi püsti seisev. Õiel klassikaline tilgakuju, serv õrnas laines. Lausa kõrbema ei kippunud, kuid külma-kuuma vaheldumisel olid varred vahepeal päris longus ning pärast sirgumist jäidki osa õisi loperguseks. Ülejäänud seltskond pildil on juba end mitme aasta jooksul tõestanud.

Helekollane kõrgepoolne narmastulp "Mon Amour" laskis vahepeal varred kõveraks, ajas siis taas sirgu, kuid looked jäid sisse. Tavaliselt seisab ta püsti täiesti tikksirgena.Õied kanantada ei saanud. Edasi teenelised liiliaõielised madalam "White Elegance" ja kõrgem "Purple Dream".Varaste tulpide viimane esindaja on "Czaar Peter", pildil  paremal ülanurgas. Tema kasvab varjupeenras ja kannab uhkelt oma puna-valgeid õiekroonisid madalatel tugevatel vartel . Varjupeenral oli tubli ka kena puna-roosa "Hearts Delight", mis alustas kohe tulipunase "Showwinneri" järel. Lehtede nakatumise tõttu kõrvaldasin sellest peenrast praktiliselt kõik heledaõielised greigi  "Quebeck"id. See sort oli jäänud silma 2012 aasta tulbifestivalil ning õnnestus ka endale hankida. Väga lühikese varre tõttu sai pandud varjupeenrasse, kuid see talle ei meeldinud juba eelmisel aastal. Pisut raske õis ei olnud kinnises asendis eriti kena ja laialt avatuna ma teda peaaegu ei näinudki.
Edukate õitsejate saavutused on seda hinnatavamad, et ka mul ei talvitunud kõik sibullilled ideaalselt. Näiteks kuivasid õienupud mõlematel narmastulpidel - "Blue Heron" ja "White Swan". Neid küll sai vahepeal halvasti koheldud, sibulad said suvel kuivamise asemel ohtralt vett kaela, kuid eelmisel aastal oli juba taas mõned õied ja tänavu lootsin rohkemat. Ka mu lemmik fosteri tulpidel "Purissima Design" ja " Easter Moon" oli korralikke õisi mõnevõrra vähem kui tavaliselt.