Monday, March 7, 2016

Filipiinid -1 Meie igapäevast riisi..

Reis veebruaris 2016. Tallinn-Helsinki-Hongkong-Manila. Edasi 2 nädalat rendiautoga põhja Luzonis. Filipiinid on valdavalt katoliku usku maa. Kuna viimased kolonisaatorid olid ameeriklased, siis on inglise keelega üsna kerge toime tulla. Inglie keel on kujunenud ühiskeeleks paljusid erinevaid keeli rääkinud põliselanikele. Enne ameeriklasi olid Filipiinid mitu sajandit Hispaania ülemvõimu all. Hispaania mõjud on siiani eriti tuntavad Luzoni saare põhjaosa rannikupiirkonnas. Seal paikneb Hispaania koloniaalstiilis kesklinnaga Vigani linn. Viimasel ajal on aktiveerunud ka islamistlikud liikumised. Üks lõunapoolsetest saartest ongi pool-autonoomne islami valitsusala. Traditsiooniliselt elab maal ka hulk hiinlasi. On elanud juba ammu ja mägede riisipõllud arvataksegi olevat algselt hiinlaste aegadest pärit.

Filipiinlase põhitoit on sajandeid olnud riis. Inimese kohta süüakse keskmiselt 125 kg riisi aastas. Oma riisist ei jätku, umbes 10 protsenti imporditakse teistest maadest. Enamik riisist kasvab niisutatavatel maadel, ülejäänud umbes 30 protsenti põldudest sõltuvad vihmaveest- või paiknevad mägedes - umbes 3 protsenti.  Meie nägime põldudel usinaid käsitöölisi, kelle ainsaks abiliseks olid väikesed järelkõnnitavad traktorid maa kobestamiseks enne riisitaimede istutamist.
Vähehaaval on hakanud traditsioonilised riisisordid asenduma uute viljakamate sortide ja hübriididega. Kohati harrastatakse ka otsekülvi istutamise asemel.Kuna väetised ja mürgid on kallid, siis esialgu nendega eriti ei liialdata.

Tasandiku põldudel toimus ühe saagi koristus, teist vahetust istutati. 
Väike trakats abiks riisipõllu ettevalmistamisel

Roheline riisipõld Põhja Luzoni jõeorus

Riisikuivateid on väga vähe. Kui suuremal maanteel oli ehitatud neli sõidurida, siis äärmised olid kasutusel riiskuivatusplatsidena - kilomeetrite kaupa. Väiksemastes asulates võis ka kogu külatee olla kaetud riisiga, millest autoga tuli vaiksel käigul üle sõita. 
Riisikotid teeservas äravedu ootamas

Külastasime ka ühte uuemat ja moodsamat riisiveskit. Kotid kolu alt liikusid lattu siiski vaid sitkete poiste musklijõul.

Riispõllud mägedes on imekaunid. Ka meil õnnestus teha romantiline jalutuskäik Maligcongi mägikülas kohaliku algkoolini, mis asus üsna kõrgel mäel kesk riisipõldusid. Rohelised alad on riisitaimede ettekasvatuse lapikesed.


Mägipõldude korrashoid ja harimine on raske käsitöö. Ainult üks saak aastas ei ole kuigi kasumlik ja nii ongi neil põldudel töötamas näha vaid vanemaid inimesi. Nooremad püüavad lahkuda tasuvamale tööle. Pildil toimub savikate vallide kindlustamine ja vee ülevooluavade vabastamine umbrohust.  

Mitmel pool mägedes on näha mahajäetud riisiastanguid. Heal juhul on endisele riisipõllule rajatud juurviljaistandus - vähem jändamist niisutussüsteemiga. Kohalikus toitumistraditsioonis on juurvili olnud üsna ebasoosingus, kuid arenevad linnad ja turismitööstus vajavad üha enam värsket aiavilja. Kasvatatakse ube, maapähkleid, erinevaid kapsaid, porgandeid, kassaavat ja kõrvitsalisi. Turgudel on näha ka kartuleid. Juurviljakasvatuse uudis vermikompost on paraku toonud kaasa häda mitmetele mägi-riisipõldudele. Vihmaussikesed nimelt puurivad oma käikusid veetõkkevallidesse ja on suutnud allamäge lasta juba mitmed mägi-riisipõllud.

Hoolikalt haritud juurviljalapikesed Kabayani mägikülas.
Lõpuks üks näidismenüü ujuvast kalarestonist Bolinaos. Kui Google-i Maps-is suurendada Luzoni rannaäärseid alasid, siis on näha suuri lapilisi alasid vee all. Need pole siiski riisipõllud vaid tohutud kalakasvanduste alad. Paraku ei õnnestunud meil maitsvat kalatoitu kohata. Kala nimeks oli iga kord bangus ja taldrikule jõudis temast vaid tumepruuniks praetud nahk vähese kuiva lihaga.

Kalaeine riisiga. Laimimahl parandas mõnevõrra kuivavõitu maitseelamust.
Ega krevettidelgi viga olnud. 
Riisi serveeritakse toidu juurde tavaliselt maitsestamata keedetud kujul. Juurde pakutakse sojakastet ja erinevaid maitsestatud äädikaid. Üldiselt oli kohalik riis maitsev kui unustada selle kuivatamise eripärad. Turul võtsid riisiletid silmad kirjuks - erinevad sordid, mitmesugused tangud ja helbed. Tõime kaasa ka kotikese rariteetset punast mägiriisi, mida on ajalooliselt pakutud ainult eriti kõrgetele külalistele. Meie kaubandusvõrgus võib punaseid riisiteri näha ühes segupakis, kuhu on valgete terade sekka lisatud punaseid mägiriisi ja musti metsiku riisi terasid.


12 comments:

  1. Ma juba kartsin, et te ei tulegi tagasi :) Nüüd on jälle ühed mõnusad reisimuljed lugemiseks. Kiiret järge palun ! :D

    ReplyDelete
  2. Hetkeks läks riisi isu üle :) Kõnekad pildid. Kui ma neid seal mudas kummardumas vaatan, siis läheb mõte kohe igasugustele elukatele, kes ilmselt ka muda armastavad. Vihmaussid, kes lasevad riisipõlde mägedest alla ... ma poleks selle peale tulnudki.
    Igatahes väga huvitav, ootan järge.




    ReplyDelete
  3. Arvan, et Sa ei taha nüüd tükk aega riisi isegi eemalt näha :) . Kaks aastat järjest Mosambiques käima pidanud kolleeg ei söö riisi siiamaani, kuigi viimasest käigust juba vist viis aastat möödas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis mõttes ei taha. Mul pole illusioone ka kõigi muude meie toidulauale jõudvate produktide osas. Mõtle kui nad jätaksid riisi niiskeks - mis õudsed mürgised hallituseseened seal siis veel areneda võiksid. Isegi oma aia kapsad pole kaitstud atmosfäärist peale langeva saaste eest.

      Delete
    2. Mitte selles mõttes, tal pole ka illusioone. Lihtsalt iga päev ainult riisist toitununa sai tal sellest toiduainest kõriauguni.

      Delete
  4. Huvitav ülevaade maailma teisest otsast:). Ma arvan, et see riis on seal kordi puhtam, kui see, mida kasvatatakse ekspordiks ja päris imelik, et meil kartulist, mida sööme peaaegu sündimisest peale, kõriauguni ei saa.
    Kõrvalepõige muidugi asjakohane polnud, ootan pikisilmi järjejuttu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minul saab küll aeg-ajalt ka kartulist nii kõriauguni, et ma ei söö seda kuude kaupa. On olnud isegi ligi kaheaastane periood, kui ei söönud.

      Delete
  5. Vahva reisijutt, aga liiga lühike, ootan järge!

    ReplyDelete
  6. Ma ei suuda välja mõelda põhjust, miks maades, kus toitu praetakse rasvas (Pakistan, India, Afganistaan jne), praetakse ilus rammus karpkala nii kuivaks, et liha enam näpu all ei vaju. Müstika! Äkki nad hindavad hoopis luude maitset, et selle pärast?!?!? Et praevad hoopis luid lihas :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Paraku on roa nimetus täpsemalt "boneless bangus" ehk luud on üsna korralikult eemaldatud. Küllap kuuma kliima tõttu on Filipiinidel levinud tava pea kõiki kala-ja lihatooteid tugevalt praadida. Erandiks ei ole ka nn euroopalikud toidud - näiteks "English breakfast" tähendab praemuna peekonikõrnetega.

      Delete
  7. Ma arvan küll, et põhjus võib olla kuum kliima, olen isegi pisut kauaks seisma jäänud liha kindluse mõttes väga tugevalt ära praadinud. Aga peekon mulle meeldibki, kui ta on krõbedaks kõrneks praetud. :)
    Aga see kõlab tõesti vahvalt, et vihmaussid põlde mäest alla lasevad.

    ReplyDelete
  8. Aitäh jagamast. Huvitav, sattusin ka teise maailma. Vaatad, loed ja mõtled, et kuidas me siin oma lapikesel oleme ja mis maailmas toimub ja milline maailm üldse välja näeb ja mida inimesed teevad ja milline nende eluviis on...

    ReplyDelete