Aeg 3-9 aprill, 2023 Nagu ikka , säästureis, mil lennupileteid ostes oli küll tähelepanu all hind aga meelest läks lihavõttenädal. Seega eriarvestus igasuguste lahtioleku aegadega. Siiski tuleb mainida, et lihavõtteid seal, kus meie liikusime ei olnud peaaegu üldse tunda. Poodides muidugi müüdi spesiaalset nänni ja õhtuti toimusid ka mingid rongkäigud ning jumalateenistused kirikutes. Sinnalend hilines - tiirutati taevas hulk aega ja otsiti tormipilvest möödapääsu, kusagil sadas ka vihma pea iga päev, kuid meie ei juhtunud kordagi sellistesse kohtadesse. Hilinemist süvendas veel laenuauto otsimine ja sõit ööbimispaika gepsu vana kaardi järgi. Oli uus tee ja vahemaa oli läbitav veerand tunniga kuid meil oli võimalik aeglases tempos autode vahel trügides sõita läbi poole linna mere äärt pidi. Parkimist tuli igal õhtul uuesi otsida, hiljem leidsime ka platse, kus olukord oli veidi lahedam. Edaspidi enamasti kasutasime Google juhatust. Saar oli väike ja kogu nädalaseks läbisõiduks jäi paarsada kilomeerit. Allpool oleval kaardil on juba kodus välja otsitud paigad ja enamiku neist käisime ka läbi.
Suuremad maanteed olid vägagi korras aga me ju olime sunnitud ka ülikitsaid käikusid kasutama - meil poleks ühtki autot sellistesse tänavatesse lastud, kuid seal toimus kahepoolne liiklus. Sellised teed viisid näiteks muuseumidesse ja muudesse vaatamisväärsustesse või otse punktist A punkti B. Eks möödumiseks tuli siis kohta passida ja tähelepanelikult suhtuda kahele poole teed laotud kivmüüridesse. Mul isegi polnud mahti pilti võtta sellistest teedest. Ööbisime El Arenalis, mis on pealinna Palmaga kokku kasvanud ja tuntud kui sakslste lemmikkoht peo panekuks ja rannamõnude nautmiseks. Toas oli ka elektriküte ja sansõlm.Varasematele kogemustele tuginedes oli meil omal kaasas väike soojapuhur, kuid seda ei läinud vaja. Kuna võtsime odava hosteli parima numbri oli meil ka üsna avar rõdu lauaga. Suvitushooaeg polnud alanud ja mitmed müügi-söögikohad olid kinni. Meie jaoks oli neid piisavalt, hostelil oli ka oma köök iseseisvaks toiduvalmistamiseks ja kohe esimesel päeval käisime Lidlis. Meie hämmastuseks oli seal kõik umbes poole odavam kui siin; turul ja poodides oli kaup siiski kallim kui meil kodus.
Nagu tavaliselt, ei vastanud paik kuigivõrd kodus tekkinud ettekujutusele kui pigem ranna ja peosaar, kus eriti pole midagi vaadadta. Tegelikult on see üsna toreda looduse ja hea kliimaga paik ning viimastel aastatel on ka üsna palju tehtud et sellest üldlevinud ettekujutusest lahti saada. On märgistatud mitmeid loodusradasid, arendatud suurt osa rannikust katvaid loodusparke ning tehakse kõigele sellele ka reklaami. Rajatud ka mõned koduloomuuseumiks nimetatud kohad kuid neil vist ei lähe erti hästi, ühegi sellise paiga reklaam ei kutsunud külastama ja mõni oli ka kinni pandud. Kõik külastuskohad olid rajatud väga vana maja või isegi lossi ja selle ümbruse baasil. Eks loodus ja kliima on meelitanud ju kunstnikke ning selle maailma rikkaid sinna põhilise või lisaelukoha rajama. Tegelikult on maine muutmise taga ka raha - suvitushooaeg kestab siiski alla poole aasta. Meilt saab see saar küll külastussoovituse, vähemalt mõõduka kliimaga aastaaegadel.
Teisipäev oli esimene täispäev. Külastatavaid aedu on saarel nii vähe, et pole raske valikut teha. Niisiis üsnagi reklaamitud paik Alfabia loss ja selle ümber aiad. Tööd maine heaks on tehtud ja tehakse edasi, maja sees oli ka igasugust mööblit ja sisustusesemeid.
Pildid on täiesti juhuslikest kohtadest, neid oleks võimalik olnud klõpsida iga nuka taga. Rohelus pärines põhiliselt igihaljastelt taimedelt, mõned heitlehised polnud veel lehtinud.Võib arvestada et sissepääsu tasu läks asja ette.
Aega veel oli (kõik vaatamiskohad suletakse seal umbes viie paiku) ja otsustasime külastada ka läheduses olevat Raixa keskust. See oli tasuta ja adekvaatset reklaami selle kohta ma ei juhtunud leidma. Seal on saada ümbruskonna matkaradade kaarte ja seega vajalik koht mägedesse radadele minejatele. Aga see oli vaid kõrvalfunktsioon. Kahju et meil jäi selle läbijooksmiseks vaid tund, kuid hea et niigi läks. Parimad asjad on tihti tasuta. Tegelikult on see rajatud mingi vana elukoha ümber kuid seda arendatakse rahvusvaheliselt, paljude riikide osavõtul. Teemaks on inimene, vesi ja loodus, nende kooseksiseerimine. Vett nii vabalt voolamas kui basseinides oli seal omajagu. Sees oli võimalik vaadata mitmeid harivaid filme, endise vesiveski mehhanisme keldris ja väljas ei jõudnud kõike läbi käiagi - vaated ja ümbrus oli väga kaunis . Oli mitmete autorite erinevaid kujundusi, igaüks püüdis midagi erinevat pakkuda. Pildistamiseks ei jäänud eriti aega, mõne pildi ma siiski jõudsin teha.
Kolmapäev oli turupäev Sineus. Elusloomi nagu reklaam lubas seal küll ei olnud, kuid turuks olid muutunud kõik linnasüdame tänavad. Hulkusime siis seal ringi, vaatasime kaupu ja inimesi, kuulasime esinejaid ning proovisime ka kohalikke küpsetisi. Palju oli saada nahktooteid ning oliivipuust labidaid ja muid nikerdisi- tahavad ju oliivid iga-aastast harvendamist.
Kogu sellest kaubaküllusest tuli suveniirina koju üks oliivipuust küpsetuslabidake.
Edasi suundusime mööda otseteid rannikule, et külastada Mondrago looduskaitseala kohaliku kahe rannakesega. Nii nagu teistelgi vahemere saartel, pole olemas mere äärset sõidetavat maanteed vaid igasse liivaranda tuleb eraldi sõita. Need rannad on suhteliselt väikesed ja igalühel on oma nimi. Pealinna rand on küll erandina pidev, pikk ja rannapromenaadiga. Kahte suplusranda ühendas mägine loodusrada, umbes 1 km., mille käisime ka läbi. Metsik loodus oli lausa köiega piiratud, et keegi sinna ei läheks taimi häirima. Kaamera leidis paar kohalikku käpalist. Merevaated olid toredad, kuid ujumist me ei proovinud, kuigi kohalikke lapsi oli vees mängimas näha.
Edasi sõitsime kohta nimega Colonia de Saint Jordi, mis asus juba järgmisel, rannikumerele pühendatud De Cabrera looduskaitsealal. Seal asus suur uurimiskeskuse akvaarium. Vanasti oli sellegi külastus olnud tasuta, kuid mitte enam. Meie ööbimiskoha lähedal oli küll palju reklaamitud turistide külastatav akvaarium kuid seal me ei käinud. Igatahes oli meie külastatud akvaaium väga huvitav, suurem osa sellest oli hämar, õõnestatud maa alla võimaldates osa saada merepõhja kivististest.
Koju sõitsime jälle gepsus oleva vana kaardi järgi, mis võimaldas meil tutvuda vähesõidetavate teedega, kus põhiliselt sõitsid jalgratturid, keda oli saarel treenimas ohtralt.
No comments:
Post a Comment