Mallorcas lihavõtte ajal III osa

 Laupäev oli viiimane täispäev ja sel päeval otsustasime ära käia kõigi Mallorca reiside kohustuslikus kohas - põhjarannikul olevas mägilinnakeses Solleris. Sinna viis ka retro-rong sik-sakitades piki ranniku huvitava vaatega kohti. Kavatsesimegi selle rongiga kohale sõita kuid peale minna poolel teel Bunjalas. Seal oli parkimine tasuta, jäi ära linna sees manööverdamine ning ilusamad kohad olidki just pärast Bunjalat. Jõudsimegi ligi tund aega varem kohale. Pileteid veel ei müüdud ning jõudsime ringi vaadata ka selles kohas ning proovida kohalikke küpsetisi - päris head olid. Jõudsime kassa juurde selle avamiseks vaid selleks et kuulda - midagi pole müüa, rong on juba algpunktist väja müüdud. Lastega pere pöördus tagasi kuid meie mitte. Sealtsamast läks tee läbi mäe sisse uuristatud tunneli kiirelt Sollerisse. Mitmes üritus juba kasutada retro rongi, kuid ikka on takistnud miski seda tegemast.

Tüüpiline marsruut Sollerisse on mööda rannikuvaadetega teed ning läbib ka teisi asulaid nagu Val de Mossa. Meiegi oleksime seda kaudu läinud, kuid rongisõidu plaan suunas meid hoopis tunnelisse.

Kõigepealt viis tee saare ainsasse botaanikaaeda. See oli riiklik ja süstemaatika osa üles ehitatud kõikidel Vahemere saartel kasvava taimestiku järgi. Igale paigale oli eraldatud oma sektsioon ja  püütud sellele anda looduslik ilme kuid mitte päris suvalised umbrohuväljad vaid ikka hooldatud ja läbi mõeldud taimede paigutus. Igal pool olid selgitavad sildid. Muidugi ei jõudnud me kogu seda ala läbi uurida. Vaatasime siit - sealt, põhiliselt sealt kus mõni taim parajasti õitses Eraldi ala oli aiataimedele ja viljapuudele. Valminud vilju täis oli ka villpöörise puu millest sai tehtud ka pilt (suur ploomimoodi puu, asub siin otse enne süstemaatika osa). Aias kasvas palju kohalikke juba unustusse vajunud tsitruselisi. Osa neist olid üsna madalad, ei tea kas olidki sellised või lihtsalt noored veel. Paljude mandariini tüüpi puude alune oli kaetud mahakukkunud viljadega. Ei saa salata et mõned neist said ka oma hamba all ära proovitud. Kui läksin koori põõsa alla poetama, siis oli seal näha üpris suurt koorte hunnikut ja süda läks kohe kergemaks.Siinkohal on nüüd palju pilte aga eks neid võib ju kiiresti edasi kerida.

Hoones oli ka põhjalikud näitused saarte loodusest kuid liikusime sealt ainult kiiresti läbi. Põhiliselt koosnes näitus piltidest ja tekstidest, millest suur osa oli vaid kohalikus keeles. 

Oli võimalik  jätta auto parkima ja jalgsi ringi liikuda, sest botaanikaaed ei asunud kaardi järgi eriti kaugel linna südamest. Otsustatud sai siiski autoga liikumise kasuks ja linnasüda liikus kohe hulga hulga kaugemale.(Kas sa oleksid nii palju tahtnud jala käia?) Teed olid siingi  kõik kitsast tüüpi kuid muudetud ühesuunaliseks ning ilma googli abita oleksimgi jäänud neile aeglaselt ringi tiirutama. Lõpuks leidsime autole seismispaiga ja asusime jala linna avastama. Sellel päeval oli Solleris ka laat ning linnas tavapärasest rohkem rahvast. Vaatasime jälle inimesi ja kaupa, käisime läbi ka kultusliku kaubatänava De Sa Luna. Poodidest olid paljud suletud - pühade aeg ju. Sel tänaval ja kogu linnas on palju kuulsustega seotud ja muidu uhkemaid hooneid. Paik saavutas oma rikkuse tänu seda ümbritsevatele apelsiniväljadele. See rong oligi mõeldud apelsinide transpordiks Palmassse. Meie aga jõime ära klaasi otse tänaval pressitavat värsket apelsinimahla. Lihavõtte küpsetistest loobusime sest need olid magusad ja kui seal mingi asi on magus siis ta on ikka päris magus. Maalt välja eksporditi aga apelsine sadama kaudu, kuhu viib samuti ajalooline tramm millega aga me ei hakanud sõitma - seal paistis trügimine veel eriti hull olema.

Kavatsesime külastada linna peaväljakul olevat San Bartolomeu kirikut kuid see oli lõuna ajal pikalt suletud ja me ei jäänud ootama selle avamist. Tegime pildi, pidasime ise lõunat ja sõitsime läbi tunneli tagasi.

Oligi käes pühapäev - äralend pärast lõunat.

Käimata jäi üheski koopas, sest päevi nappis, kuid sellest ei olnud ka eriti kahju, sest oleme ka varem mitmetes koobastes käinud. Saarel on neid valida päris mitu - rohkem ja vähem turistlike atraktsioonidega, kunstipärase valgustuse ja isegi minikontserdiga. On ka matkates külastatavaid atraktsioonideta koopaid. Nii jäigi akvaarium meie ainsaks koopaks sellel saarel.

Viimasel poolpäeval siis sai lõpuks põhjalikumalt üle vaadatud ka kohaliku suvituskoha rand ja see oli päris kena.

 Lennukeid oli pärast (ODAV)reisi broneerimist päris mitu korda muudetud, osaliselt help-deski abiga. Meil isegi vedas, lennuplaan muutus isegi paremaks ja sihtkoht jäi samaks. Lugedes teiste kirjutisi võib ka nii olla et algselt plaanitud kohta lend tühistatakse täiesti ja pakutakse hoopists teist paika selle asemel.Tagasilennuks oligi mitu lennukitäit reisilisi koondatud ühte suurde lennukisse ja nii lendasime uhke kahekordse lennukiga nagu neid kasutatakse mandritevahelistel lendudel. Suveniirsokolaad oli ikka nagu väikestes kuid filme sai vaadata ja isegi heli neile juurde kuulata hop-on bussist taskusse jäänud kõrvaklappidega. Kojulend möödus kiiresti ja ka vahepeatus Frankfurdis oli normaalne - paar tundi.