Mallorcas lihavõtte ajal II osa

 Suure neljapäeva otsustasime veeta pealinnas Palmas et seal ehk on ruhkem märke lihavõtetest. Ka oli sel päeval mõni huvikoht suletud. Läksime kohale kohaliku bussiga otse meie hosteli nurgalt ja liikusime edasi läbi linna jalgsi mere äärde.

Kõige enne jäi teele linna suur turg. Seal olid müügil talvel kevadeks valmivad viljad nisperod ehk villpöörised. Need maitsesid mulle juba varasematest kevadistest lõunaskäikudest ja mälestuse elavdamiseks sai ostetud neid vaatamata üsna kõrgele hinnale.Maitsesid endiselt. Üldse on ju turg see koht kus saab ülevaate kohalikust toidust . Eriti rikkalik oli meresaaduste ja kalavalik, kuigi enamus olid ookeanikalad. ja üsna kallid. Kohalikku kala oli vähe, väike ja sarnase hinnaga kui meil viimasel ajal.

Lihavõttest andis märku vaid hiidsaba keskse kiriku ees. Meil ei olnud kavas seda päeva sabas veeta, sõime ühed jäätised miljonivaatega kohas üle kunstliku magevee basseini ning edasi tegime hop-on hop off bussi katusel ringsõidu, et saada mugavalt ülevaadet sest linnast. Bussis oli võimalik kasutada  ka paljudes keeltes ekskursioonijuhti kõrvaklappidest. Kui sel ei olnud parajasti midagi öelda, lülitati sisse üpris lärmakas muusika. Teha see sõit  oli õige otsus, tänavalt maast ei paistnud kõike ja ega ei oleks jõudnud seda maad ka läbi käia. Pealegi olime juba käinud peale turu ka kõigis kaardilt leitud pargikestes, mis teele jäid. Eriti muljetavaldavad need polnud. Me ei jäänud ootama õhtuseid religioossseid rongkäike. Astusime bussi katuselt alla pooleteise ringi peal, kojusõitva bussi peatuse juures ja sõitsime koju ning õhtu veetsime kohalikus baaris, kus pakuti hiidsuurt taldrikutäit  rohke salatiga Kebabi. See oli ka ainus koht lähikonnas, mis oli sel hooajal lahti. Sealne toit oli maitsev ja odav.

Reedeks oli broneeritud Alcudiast algav klaaspõhjaga kaatri reis piki rannikut Formentori neemele.

Sõit kohapeale oli kiire, mööda kiirteed ning aknast avanevatel vaadetel polnud ka viga. Kaater sõitis piki rannikut, et saaksime imetleda sealseid kaldakaljusid. Klaaspõhjast ei olnud eriti kasu, sest igasugune mere elu hoidis nii avavees kui sadamas sellest kaatrist kaugele. Aga rannakaljud jäid alles ja nende vaatamine oli üpris huvitav. Pärast üht ujumispeatust mingis lahes jõudsimegi Formentori neemele. Autosõit sinna  oleks liigagi palju elamusi pakkunud. Meid lasti tunniks maale ja seal me siis hulkusime, kes soovis võis muidugi suveniire osta või ujumas käia. Käisin minagi siis sel kevadel esimest korda meres. Tagasisõidul tehti mitu peatust erinevaes suvituskohtades et rahvas saaks mugavamalt ööbimispaika.

1

Edasi otsustasime külastada kunstikohta nimega Sa Bassa Blanca. See on rajatud kahe teineteist leidnud kunstniku poolt. Yannik Wu oli varem abielus ühe naiskunstnikuga kuid antud muuseum on juba rajatud koos kunstniku Ben Jakoberiga; nende skulptuurid aias on ühistöö mille puhul ei tooda eraldi välja kumma osa on suurem. Muuseumi haldab praegu mingi fond, see asub mere ääres looduskaitsealal ja sinna viib üks neist kitsastest käänulistest ning ebatasastest teedest kiviaedade vahel. Viimane osa tuli veel jalgsi läbida. Meie ei külastanud siseekspositsiooni kuid ka väljas leidus vaatamist küll ja veel.

https://www.msbb.org/en/

Tagasi tuli see kitsas tee täies mahus uuesti läbida, kuid kõik läks hästi.