Hilised

Alustan eelmise postituse lõpust, nädal aega hiljem samas kohas. Tagapool valmistub pudenema Mary-Ann'i viimane roosaks tõmbunud õis. Kaugemas peenras soleerib CapeCod. Esiplaanil juba tuttav Eternal Flame, paisunud õied erinevatesse ilmakaartesse osutamas. Keskel sirutub otse üles 2011 uustulnukas aias, hiline pojengtulp Horizon. Ilusad puna-valged õied, mis pisut rohkem avatuna meenutavad garneeringuks roosiõiena lahti lõigatud redist. Kenasti kikkis lehed  püsivad väärikana ka pärast õite pudenemist. Seda tulpi võib julgelt soovitada.

19. mail 2011

Samavõrra korrektsed on ka kaks teist 2011 aastal  end esmakordselt näidanud  topelt sorti. Madalapoolne keskhiline Evita on puhkemisest pudenemiseni puhas ja valge. Kes lihtsalt valget igavaks peab, võiks proovida õiepõhjast erksat kollast kiirgavat Flaming Evitat.  Hiline Pink Star oma määrdunud-roosakas-kollakalt avanevate õitega näeb esiotsa välja pigem inetu pardipojana. Päevade edenedes siiski annab oma parima, et roosa staari nime õigustada. Tulebki toime - täistopelt õitele annavad vanaroosa põhivärvi sekka kumavad oranzikad  varjud huvitavat sügavust. Pilte neist hetkel pakkuda ei ole. Mis parata, hilisemad staarid peavad eriti väljapaistvad olema, et fookusesse pääseda.

Minu esimeste hoolega valitud pojengõieliste ja narmastulpide puhkemist 2009 oli põnev oodata. Paigaldasin uuekeste sirgudes aegsasti tugiroigastiku ning jäin oma õite vormi- ja värvivalikuga üsna rahule. Samal ajal nõudsid teises aia servas tähelepanu rodod ning varased kollased iirisedki jõudsid alustada ja lõpetada enne, kui hiliste tulpide plokk pudenema hakkas.

 29. mail 2009 hernepeenra esiservas

White Swan veel kollakates sulgedes 29. mail

Narmalisel White Swanil kulus kuni nädal enne, kui ta päris valgeks muutus, kuid siis ta oli ka tõesti kaunis luik. Teine narmaline, Blue Heron kippus natuke liiga kõrgeks venima. Tumepunane Antraciet on omapärane selle poolest, et toodab arvukalt tütarsibulaid, mis osaliselt juba samal aastal annavad pisut hiljem puhkevaid pisikesi tumepunaseid õisi. Minu lemmik sellest seeriast on esiplaanil olev teistest madalam ja kompaktsem roosa-valge Wirosa. Toestamist ta tegelikult ei vaja ning  lõhnab üsna tuntavalt päris ehtsa lillelõhnaga. Mõned õied avanevad küll pisut küljetsi - ehk on tal sugulasi parrotite hulgas. Parrotid ise on minu maitse jaoks liiga hoogsa disainiga, kuigi teiste aias võib neid imetleda küll.

 tulbid 08. juunil 2010 kaskede all, esiplaanil Wirosa

Lõhnatulp Wirosa õitsemise lõpuperioodil, täisavatuna päikepaistel

2011 kevadel õitses kaskede all ka Angelique, mitmete tulbisõprade poolt viimasel ajal tunnustust leidnud heleroosa, kergelt lõhnav hiline roosiõieline kaunitar. Osa vartest hargnevad, ning kannavad  väiksmaid lisaõisi. Üsna kõrge ja kahjuks samuti "toestamise puhul parim". Kõik kasealused peale fosteri Concerto olen suveks välja võtnud.  Küllap neile suvine kuivus sobiks,  kuid sügisel sibulaid maha pannes on otse sibulate kasvukohast kase juuri pisut vähendada saanud. Võimalik, et edaspidi laiendan oma 3-kase-kaasikus hoopis bergeeniate kasvupinda. Proovikrae bergeeniatest ühe kase tüve ümber näeb üsna nett välja kevadest kevadeni - kõik kolm aastat järjest. Kesksuvel sai veidi vett ka. Mulle jätkuks täiesti tänava vastaspoole naabri võimsatest õuekaskedest. Ja ega tea, bergeeniate peenamad sordid ei pruugi olla sama visad, kui põhiliik.

Midagi on sel kasepeenra pildil  veel näha. Keskpositsioonil  kahe roosa-rohelise õiega esindatud China Town oli esimesel aastal küll pilkupüüdev, kuid järgmiseks aastaks üsna alla käinud. Uhke sort parematesse kasvutingimustesse. Ega neist madalatest punarohelistest Hollywood Staaridest ka midagi vaimustavat rääkida ei ole. Just see sort kandideerib minu tingimustes ainsana hallituselevitaja nimetusele - sibulate pealmine kiht välja võttes kole ja kopitanud, kuid selle all kena terve ja tugev pruun kooruke tiheda sisuga. Praeguseks pagendatud. Queen  of the Night on minu aia jaoks  liiga tume ja  kõikuvalt kõrge, kuid kusagil tagareas ma talle ikka koha reserveerin, hoidmaks elus lapsepõlve mälestust mustast tulbist, mis ka meie aias esindatud oli. Teise mälestustulbina tõin aeda tuntud vanaaegse hilise lõhnava topeltpunase esindaja. Kitkusin õitsemise ajal üles ühest metsistunud aiast - küllap ta üle elab ja uuesti kosub. Puudub veel vana-aja põhitulp - hiline lillakas-roosakas punane.

Lõpuks esitlen  päikesekarva pojengõielisi, mis oma õitseajal ruulisid ikka täiega. Kõrgem hiigelsuure õiega Sun Lover ning madalam küpsemates toonides Orange Princess. Sun Lover ongi rohkem kollane pojeng kui tulp ning ma vist olen valmis veel vähemalt paaril järgmisel aastal teda toigastega toetama. Orange Princess seisab omal jalal.
Tulbisibulate ostmine poepakkide või veebipoe piltide järgi on tegelikult paras loterii. Kõik mida sa näed, on enamasti lähiportree ühestainsast õiest tema parimal hetkel. Varieeruva õievärviga sortidel on pildil kindlasti kõige eredam võimalik.

Selline õis ilutseb Sun Loveri poepakil,

 Täpselt üks õis oligi reklaamile vastav, seesama mis ülemisel pildil.  

Orange Princessi õied on kõik ühtmoodi erksalt värvunud

 Pildid tehtud 19. mail 2011. Täisõitseng saabus mai lõpupäevadel. Orange Princess on madalakasvulisem ja veidi hilisem. Kui ta oma õied kohevile ajas, siis Sun Loverist eriti suuruselt alla ei jäänudki. Hea  sort metsaaeda.
Kõige hilisemad lõpetajad need kullakarvalised ei olnud, roosa-lillad kasede all jäid kauemaks.

Keskmikud

Keskmike galeriid alustab Tulipa Fosteriana Concerto (pakutud ka kaufmanni tulbina).  Valge nii seest kui väljast. Esimesel aastal õitses kiiresti ära üsna päikeselises kohas, nartsissipeenra otsas, ning ei jätnud erilist muljet. Järgmiseks aastaks kolis ümber kõige rohkem väljakutseid pakkuvasse paika kaskede alla ning helendas seal kenasti. Valge nii seest kui väljast. Suveks jäid sibulad maasse ning kolmandaks kevadeks oli õites ka juba üsna arvestatav juurdekasv. Jätsin taas üles võtmata,et äkki suudavadki veenäljaste kasejuurte vahel toime tulla. Kahel viimasel talvel olid kaskede all hiidhanged, mille sulamine võttis aega. Sinna nimelt loobitakse kõnnitee rookimise käigus lund lisaks. 

Concerto 08. mail 2011 kase all

Kolm korda Tulipa Greigii 12 mail 2011 

 Esiplaanil sulnis Sweet Lady

Toronto, osa taimi mitmeõielised

Leekiv Cape Cod täisõies 19. mail

Greigi tulbid on madalapoolsed ning vastupidavad. Mitmed neist on triipmustriliste lehtedega.  Need kolm meeldivad mulle kõik, eriti kõrvuti. Õite kuju on küll erinev, kuid värviüleminekud on kuidagi mõnusad. Punane toon  õites on mahe, pehme üleminekuga  roosakamale või kollasele. Kõige lemmikum neist ehk pisut hilisem Cape Cod.

12. mail 2011

Minu neljas greigi rühma esindaja Mary-Ann on õite välimuselt sarnasem kaufmanni tulpidele. Lopsakad triibutatud lehed ja vankumatud varred. Õitsemise algul põhivärv kahvatu pastellkollane, hiljem värvub üha roosamaks. Pildil koos alustava Eternal Flame ning alles nuppe paisutava hilise pojengtulbiga Horizon. Eternal Flame on tegelikult üsna huvitava välimusega tulp, pildil ei ole küll näha, kuid osade lehtede servades leidub lisaks valgele ka õiega sama värvi roosat. Kuulub varaste topelt tulpide rühma (ka roostulpideks kutsutud). Varane küll pigem päris hiliste topelt tulpidega võrreldes. Hästi täidetud õites valgeid ja rohelisi lisatoonisid. Pidavat olema hea ajatustulp. Soovitatakse paigutada hästi nähtavale kohale efektse välimuse tõttu, kuid ka tuuleõrnus leiab mainimist.Kahjuks on see liigagi tõsi. 

Tulbid püsti ja pikali

Akna-alusel peenral eelmisest postitusest on pakkuda veel üks telefoni hallpilt. (Sama sideseadme fotosaavutusi võib kohata edaspidigi )  Üle teiste kõrgub rohetulp Spring Green ning eespool on maadligi vajunud punetav  Eternal Flame.Tagaplaanil Praestans Unicum kui lehtdekoratiivne puhmas.  

2009. aasta 29. mail 

Enne kui edasi lähen, vaatan siin otse tulpide kõrval sirguvaid liiliavarsi ning kõrvus kõlab Muhediku sõbralik hoiatus, kuis tulbid võivad naabritele halbu haigusi külge anda ja ise süütult edasi õilmitseda. Ma küll loodan mõnevõrra oma liivapinna ja männiokaste tervistavale mõjule ja pole ka seni midagi halba veel märganud. Ometi hea teada ja olgu siis, et orientaalidest ja trompetitest hoian tulbid eemale. Vaatame edasi erinevate tulpide pealaest jalatallani pilte.

 Siin ülalpool üks selveri segupakk ja sõprade aia ülejäägid algajale tulbiaednikule. Aeg- mai keskpaik 2009. Need kergelt kummardunud punased darvintulbid tagapool vajusid pärast üht tuulisemat päeva täiesti vastu maad.

Majanaabri tulbivalik pisut hommiku- ja teist samapalju õhtupäikest saaval peenral 08. juunil 2010. Siin väärivad tähelepanu peenra keskosas paiknevad paar kollaseservalist küpspunast Gavotat. Naabritädile endale meeldisid ka need kõige rohkem.
Mulda ei olnud lisatud mingit väetist, veel vähem sõnnikutooteid. Kui midagi, siis mõni labidatäis kõhnast kompostihunnikust.

Minu lapsepõlves praeguses kevadpealinnas oli nii meie kui kõigi naabrite aedades väga palju sibullilli - sorte küll vähem, kuid arvuliselt seda rohkem. Ei nad haigestunud ega lamandunud ühti. Paljunesid hullumoodi ja jätkus meile lastelegi omamoodi gerilja-aianduseks. Me nimelt rajasime kodumetsa väikesi sala-aedu mõne lilletaimega, lisaks vahel ka midagi söödavat.  

Kaufmanni tulbid (Tulipa Kaufmanniana), mõnel pool ka vesiroostulpideks kutsutud. Alati kindla peale minek. Pilves ilma ja päikese jaoks erinevad kaunid kostüümid. Väike madal Johann Strauss on ärganud mu aias aprilli lõpupäevil koos esimeste nartsissidega ning hetk hiljem on järgnenud ka suurema ning eredama õiega Ancilla. Kollase põhivärvusega kaufmanne esindab Corona. 

  Strauss avatuna..

.. ja suletuna

  Ancilla pealtvaates..

.. ja profiilis

Tagapool Strauss ja ees Corona - ilus ka õitsemise lõppjärgus.

Efektsete lehtedega Oivaline tulp Tulipa Praestans Unicum on mul õitsema puhkenud kalendri järgi - algusega täpselt esimesel mail igal aastal. Pildid eelnevas postituses.

Uunikum

Uurisin huviga Lillekasvataja tulbikataloogi ja hakkasin kohe ka enda omasid grupiti kirja panema. Sellist sortide hulka nagu temal ei saavuta ma kindlasti, kuid ligi poolejagu on mullas küll. Aga jutt jumala õige -  suurt õitega täidetud pinda ei ole kevade edenedes kusagilt näha. Juhani Plantposti lõppsoodukalt sai seekord küll tellitud paari ruutmeetri jagu varast madalat täidisõielist Monte Carlot, sest tundus, et kevadine aed igatseb säravkollast värvi. Võilille me ju vääriliselt ei kipu hindama.

Mul on seni ainult üks triumftulp - laitmatu heledaservalise lehega roosaõieline New Design. Tegelikult ei tea, kuidas ta suve läbi maas olekusse suhtus. Veel on mitmeid toredaid varaseid ja keskmisi kaufmanni, greigi ja fosteri tulpe ning õitsemisaja lõpetuseks kauempüsivaid pojengtulpe. Huvi pärast olen proovinud erikujulisi  - paar narmalist, paar liiliaõielist ning järgmisel kevadel saab näha, kas kroontulbid teenivad välja aia püsiasuka staatuse või jäävad mööduvaks nähtuseks. Kuigi ma igasuguseid roheliseõielisi taimi eriti ei fänna, siis hiline rohetulp Spring Green võitis esimesest kevadest mu südame - selline parajalt mahedat värvi, suhteliselt  pika õitseajaga  ja seisab iseseisvalt püsti oma kõrge varre otsas. Sai talle nüüd seltsiks muretsetud kollane Yellow Spring Green. Oh - ja muidugi ka enamik tavapoest kättesaadavaid pisikesi botaanilisi on tulnud, et jääda. Botaaniliste ainus pettumus on Batalini tulp Lilac Wonder - liiga hiline, õitseb vaevaliselt ja pole üldse nii ilus lilla, kui pildil.
Ülejäänud postitus on pühendatud aprilli lõpu mai alguse staaridele aknaaluses peenras.

Kui mul oleks võimalik oma  aeda võtta ainult üks tulp, siis see oleks  mitmeõieline  varajane säravalt oranzpunane Praestans Unicum. Ükski teine tulp minu aias ei suuda pakkuda nii kaunist lehestikku pea kogu kohustuslikul ooteajal enne suvist kuivamist.Kirjanduse järgi eelistab Oivaline tulp lubjarikkamat pinnast, olen talle igaks juhuks aeg-ajalt peotäie lupja varte ümber poetanud.Õite poolest ei jää alla ka Praestans Fusilier ja arvatavasti teisedki paar saadaolevat sugulast, kuid kaks ühes on ikka etem. Uunikum on samal kohal õitsenud kõik neli aastat  (aia)aja  algusest peale. Peenral sekundeerib talle kaunis sirgevarreline kreemika leheservaga  Fosteri tulp Purissima Design. Ei vaja toestamist, päiksega avab oma üsna suured õied laialt näidates puhaskollast südamikku.

Oivaline Tulp 1.mail.Õievärv on tegelikult pisut punasem, võte on hommikupäikesega.

    Peenar 08. mail, eespool Uunikum,tema kõrval Springgreen

                                          Fusilier lähemalt

Peenar 12. mail, osa lilli on ära õitsenud.

Praestans 12. mail

Purissima Design, 12. mail 

Peenraots 19 mail, Peiulilled kassettides on ajutiselt sel kohal.

Purissima 19. mail

Ellujääjad

Lõpuks jõudis külm ka meie männikusse - 10. novembril, nagu kõikjal siin põhjapool. Kahel ööl langes temperatuur nelja miinuskraadini.Töölkäimise tõttu ei olnud võimalik härmalilli imetleda, laupäevane tagajärgede ülevaatus andis järgmisi tulemusi. Lopsakad kressikuhilad lösutasid õnnetult maadligi, mõni õis veel arglikult lehevarte vahelt piilumas. Sinitupsulised päsmaslilled olid üleni pruunid mis pruunid. Tagantjärele võib päsmaslillede kohta ainult häid sõnu öelda. Seisavad  toeta naksis, ei laiuta liialt, ei karda põuda ega vihma, palavust ega karget õhku ning õitsevad väsimatult hilise sügiseni. Kõrged peiulilled olid samuti üle küpsetatud, vaid paar õit olid kuidagi osanud kollaseks jääda. Viimased rohepruunid hostad olid otse loomulikult süldiks keedetud. Korralikult peenrasse istutamata jäänudki  kolla-oranzid neiusilmad nägid ka üsna räsitud välja. Siiakohale võibki külma saavutuste loetelule punkti panna.Ellujääjate galerii on päris rikkalik, mõned tublimad said pildile.

 Lõvilõugasid ei hakanud ekstra pildistama, pilt on sama, mis eelmises postituses.  Krüsanteemid teatavasti neljakraadist külma ei karda, isegi lehed on veel üsna värskelt rohelised. Krüsanteeme ma peaaegu kollektsioneerin - neid mis avamaal ületalve elavad. Kõik kenade nimedega nagu  Haide kahvatulilla, Ally heleroosa, Katlatädi kollane, Endli ema kuldne, Turutädi tumepunane, ukrainlased Katja helekollane, tumeroosa topelt ja lillakasvalge. Mõned on juba nii kaua õitsenud, et õitsemise aeg hakkab lõpuks otsa saama. Täna siis selline pilt.

Rooside juulikuine õitsemine oli väga rikkalik ning teise õitsemise algus ei olnud väga hoogne. Nostalgie oli septembri uhkeim. Vaadates täna roosipeenrasse võib ainult tänada Rosmakori perenaist, kellelt sai soetatud roosipeenra põhikoosseis koos kindla soovitusega kasvatada haiguskindlamaid sorte. Jalad on neil mullatud, maalähedased lehed kõrvaldatud või ise maha kukkunud ning mõned põõsad juba ka hooaja lõpetanud, kuid üldpilt on veel suhteliselt värske. 

 Väike armas Tommelise

 Alexandra renessanss

 H. Christian Andersen

 Apricola

 Sexi-Rexi

 Nina Weibull

Nostalgie 

Suve-sügislilled

Tulbid on imelised terve maikuu. Ootan huviga kevadet, et näha, kui ägeda Keukenhofi nad siis sinna botaanikaaeda maha jõudsid istutada. Minu enda mutivabas liivapinnas on tulbisibulate väljaminek minimaalne ja juurdetulek järjepidev. Kõrgemaid ja kehvemini püstipüsivaid sorte olen küll juba asumisele saatnud päikeseküllasematesse aedadesse, kuid nad aretavad kogu aeg väga ilusaid ja tublisid madalakasvulisi juurde. Hiljemalt juunis aga on tulpide lips läbi ja midagi asemele vaja. Suuri aknalaudu mul ei ole, kasvuhoonet ka meie ühiselulisse hoovi ei raja. Avamaakülvid kipuvad kasside ja kehva ilma koostöös hukka saama. Sai siis tekitatud üks väikene taimelava. Pool tilli ja salatilisi, teine pool lilletaimi. Nii nad seal sirgusid ja suur osa koliski uude elupaika. Kuna augustisse oli plaanitud pikem reis, siis viimased asukad  lavasse õilmitsema jäidki.

Peab ütlema, et tublid lilled kõik, õitsevad praegugi. Kui püsikutega on hulk nuputamist, kuidas järjepidevalt istutusala head väljanägemist saavutada, siis suvikud on rohkem  kindlapeale minek. Tänases postituses luubi alla lõvilõuad (Anthirrinum majus). Juba lapsepõlvest teada- tuntud, kuid uuemal ajal polnud ise kasvatanud.
Suundun siis poodi seemneid hankima. Ja ongi kadunud! Normaalse keskmise kõrgusega lõvilõuad nimelt. Ostud. University of California : 70-90 cm, värvide segu. Kollased 75-90 cm. Madal värvide segu 10-15 cm. Topelt lõvilõug, kõrge F1 - 25 tolmukübemekest, kümmekond udupeent taimekest pikeerida. Kõrgemaid sai enne õitsemist ja õitsemise algul korduvalt ja korduvalt maha murtud. Õitsesid küll, kuid eelistasid laisalt külitada üle peenaraääre. Põhimõtteliselt ma neid toestama ei hakanud. Madalad jällegi moodustasid hulk aega mingi maapinnast vaevalt kõrgema rohelise laigu, mis siiski suve edenedes tasapisi kõrgemale kerkis ja värvigi näitama hakkas. Seda küll vaid kõige valgemas istutuskohas. Veidi hämaramas piirdusidki madalakesed ainult lehtede kasvatamisega. Juuli lõpul mõtlesin, et ei külva enam järgmisel aastal. 

Topelt lõvilõugade portreepilt 24. juulil

Madalad lõvilõuad 02. augustil, alustamas

Kõrged lõvilõuad peenras 02. augustil, mitu korda tagasi kärbitud

 Augustikuu nad õitsesid kõik omaette. Olid haaranud enda külje alla ka äraõitsenud liiliate piirkonna. Septembris oli pilt enam-vähem endine.

Madalad  04. septembril, parimas vormis

Oktoobris  hakkasid madalad otsi kokku tõmbama, kõrged jätkaid endiselt.  Nüüd, novembrihakul on madalatel üksikud õied ja kõrged ikka õitsevad keskmise agarusega. Õied lähedalt on ju imelised. Topelt on ka täitsa vahvad.

Madalad 07. novembril

Kõrged lõvilõuad 02. novembril, allpool sama päeva portreevõtted

Aga ikkagi, kuhu kadusid normaalsed lõvilõuad?