Kuidas haljastada laulvaid liivasid.

Kes küll tuleks sellega toime?  Kes istutaks, rohiks ja kastaks?  Ometi on seda on edukalt tehtud ja 'tegijaks' on Loodus ise.  Liikide arv ühel istutusalal on minimaalne. Rohimist pole vaja, kui koht sobib kasvamiseks parasjagu kindlale taimeliigile. Kasta pole vaja, kui juured sügaval soolases liivas või põõsakesed lainepritsmete mõju piirkonnas. Lausistutustele sekka on pikitud ka soolotaimi. Seeme tuli tuulest puhutuna, pudenes inimese saapa küljest või lendas kohale linnu kõhus.

Vareskaer vasakul, merisinep paremal ja keskel laulev liiv 

Liiv-vareskaer (Leymus arenarius) levib hoogsalt risoomidega.
Anna talle ainult veidi soolakaid jookisid. Järvseljal müügis . 

Pea on ühest varrekesest saanud juba puhmas

Liiv-merisinep (Cakile Maritima)
esimesed arglikud võrsed tihenevad peagi mõnusaks lillatavaks padjandiks

Üksik randmalts (Atriplex littoralis) seisb väärikalt eesliinil - alalises üleujutusohus. 

Lehtma sadamas käib pidev palkide pealelaadimine - metsa esialgu jätkub Hiiumaal . Kõik pildistatud taimed kasvavad rannaservas või pisut kõrgemal vallil ja valli taga,

Liblikõielise puhmas valliservalt

Tüüpiline juulibukett rannaniidul - madarad, imikad ja maokeeled 

Ega söödikud ainult aiataimi ründa - must täi metsiku oblika varrel

Teema jätkuks: revolutsioon liivakastikujunduses - Neljandiku patent

Juuliorhideed ja muud haruldused Kõrgessaare õppepeenral

Kõrgessaare, Hiiumaa, 11.juulil 2018.

Õppepeenar pole tegelikult peenar, kus eksponaadid rivis, nimelipik küljes. Tegemist on loodusliku rohualaga, kus väikesel maa-alal kasvab 10 liiki Eesti käpalisi. Õitseajad on erinevad, jaanipäeva paiku on erinevaid õisi kõige rohkem, ent neid jätkub ka juulisse. Iga demonstreeritava taime kohta on alale paigutatud infotahvlid. 

Üldpildil annavad tooni niiskemal ribal kasvavad angervaksad,
 käpaliste märkamiseks tuleb laudrajal püsides hoolega ümbrust silmitseda,
otse vastava infotahvli all neid tavaliselt ei kasva.

Lisaks käpalistele tutvustatakse ka paari muud kohalikku haruldust.
Haisva jooksjarohu üsna suured roosad 'herneõied' on kenad ka õitsemise teisel poolajal. Mandril esineb seda taime rohkem. Jooksjarohi on nime saanud sellest et teda kasutati ravimtaimena eriti jooksva raviks. Haisev - sest katsudes jääb käte külge iseäralik lõhn. Hea meetaim, mesi ei haise :)

Värvi-paskheina enam kollase värvi samise  eesmärgil ei kultiveerita, tema looduslikke leiupaiku Eestis palju ei ole. Esmapilgul jumikas, kuid eristavaks tunnuseks on lehterjate servaõite puudumine. Teine kaitsekategooria.

Edasi paar kergesti äratuntavat neiuvaipa.

Soo-neiuvaip kasvab looduslikult niiskel lubjarikkal mullal Eesti lääne- ja põhjaosas. Tal on mullas pikkade sõlmevahedega harunev risoom ning ta paljunebki enamasti vegetatiivselt. Soo-neiuvaip on kaubanduskikult üsna levinud ning teda saab soovija oma aeda soetada ilma loodusest välja kitkumata. Kolmas kaitsekategooria.

Tumepunane neiuvaip on üsna sage kruusateede serva asukas. Tema tolmpeened seemned on kruusateede rajamise käigus edukalt uutele asupaikadele rännanud. Tema ühepoolses hõredas kobaras paiknevatel õitel on vanilliini lõhn, ent maitseaineks need õied õnneks ei sobi. Kui elupaiga pinnas muutub happelisemaks, siis kaob ka tumepunane neiuvaip mõne aja pärast. Kolmas kaitsekategooria. Looduses tumepunasem kui fotol.

Väikseid rohelisi suuri käopõllesid otse silma alla ei jäänud, põhimõtteliselt olen neid looduses näinud küll aga ei oska pakkuda täpset õitsemise aega. Platsil leidub veel üks haruldasem kribu - teise kaitsekategooria taim harilik muguljuur. Ka kärbesõis oli vist juba oma õitsemise lõpetanud, nagu ka hall käpp ja kahkjaspunane käpp. Kuigi silmad sihtisid õitsevaid taimi, tegi pisut murelikuks asjaolu, et äraõitsenud käppade varsi jäi silma vaid mõni.

Parajasti täisõies oligi märgata veel vaid ühtainsat roosavärvilist orhideeliiki. Palju eksimisvõimalusi loetud liikidega  platsil ei ole, seega tuleb uskuda , et pildil on HARILIKU KÄORAAMATU kogumik

Harilik käoraamat -Gymnadenia conopsea.

Minu jaoks oli see esimene teadlik kokkupuude selle käpaga, niisiis püüdsin hoolega pildistada, et määramiseks vajalikud detailid kõik pildile jääksid. Nagu teistelgi meie käpalistel võib värvitoon ja õisiku täpne kuju olla varieeruv. Ilma mustrita roosades toonides õis, enamasti täppideta vahelduvalt kinnituvad kitsapoolsed lehed, sirged kahele poole sirutatud 'käekesed', pikad õiekannused. Meeldiv lõhn pildile ei jäänud. Kolmas kaitsekategooria.

Helevalged munapühad mõne tumedama laigukesega

Kolm päeva kodueluks ja värske õhu nuusutamiseks. Ega peale  õhunuusutamise ja talve jälgede takseerimise aias midagi teha pole võimalik.

Valge valgel taustal.

Esimesed arglikud värvitäpid kuuluvad ümarlehelisele alpikannile.
 See teeb rõõmu, sest seni pole mul kevadistega edu olnud.

Lumekupud akna all kah alles paari päeva eest pääsesid jääkaane alt välja

Rohkem midagi värsket näha ei ole. Lumikellukesed ja adoonis, sinililled ja krookused kõik veel valge teki all. Lumeroosidel kah  vaid mõni lehenurgake näha. Uurime siis kuidas igihaljad asukad on talvele vastu pannud. Kuigi igihaljaste tegelik seisund selgub alles hulga hiljem, tundub, et pole viga - ainult 22 kraadi jäi ka talve miinimumiks seekord.

Vanad soomlased on targad - mis rullis see rullis.
Küll tuleb ka õitsemise aeg. Tänavu küll tagasihoidlikum kui tavaliselt.  

Minirohelised on rõõmsalt erivärvilised. Taamal kollakasroheline on hiibapuu minivorm.
Kuusekese kera on nimetu odavmüügi leid. Pukspuu 'hekijupp' on juba aegade algusest olemas,
 kuid  hoolega pügatud ja tegelikult on jäänudki potikestega maasse nagu 'ajutiselt' pandud said.

Männitüvele roninnud luuderohi on põhjapoolsel küljel laitmatult säilinud

Lõunaküljel  leiduvad mõned kõrbenud lehekesed. Pole probleemi, kasvatab peagi uued.
 Pealegi mina teda istutanud ei ole. Tuli kaasa  lähedal kasvava kukerpuu potis ja ise ta ennast sinna puu otsa viinapuu allüürnikuks  sokutas.

Soojemalt kodumaalt pärit mahoonia Winter Sun on sest talvest ka üsna väheste kahjudega välja tulnud. Kuue-talvise ajaloo jooksul on ta kaks korda kõik lehed kaotanud. Õnneks on selgunud, et kasvavad uued ja uhkemad. Üks latv sai tunamullu tugevamalt pihta, sellele varrele ajas altpoolt kaks uut haru. Kahju, et ta oma kauneid kollaseid õisi kunagi päris lahti ajada ei jõua - jõuluaegne kliima ei soosi.

Winter Sun alumised oksad on kenasti rohelised.

Iileksid on mu erilised lemmikud ning häirimatult tervete läikivate lehtedega iga ilmaga.
 Eelmisel aastal kasvatati rohkem rohelist massi ja marju oli napilt.

Sügisel kerge kahtlusega soetatud kollane kanarbik särab kevadele vastu.
Ta oli küll vist kõige külmemal ajal lume all.

Minu ainus ületalve ilus püsinud kuivis, tõeline erand kukeharjade peres -
Tagatalu sakiliste lehtedega saadik.  

Graafiline leht - roniv hortensia poetab mulluseid õisikuid.

Paar pildikest Bauhoffist. Vajalikud ostud olid kotike mulda ja taimesildid.

Lihavõtte dekoratsioonks erinevatesse toonidesse värvitud põdrasamblikud otse Hollandist.

Eemalt tundus, st mingi oranz floks, lähemalt selgus, et hoopis orhidee

Tegelikkus on lumevalge  - juhuks kui eelnevad pildid eksitavalt kevadise mulje oskasid jätta
Üle aia laenatud vaate üle võib vaid rõõmu tunda - oma aia rohelusest ainuüksi jääks palju kahvatum mulje. Küllap õige pea on juba hoopis värvilisem vaade.

Prootead ja muud talvepagulased.

Iga talve juurde kuulub kohustuslik Tallinna Botaanikaaia kasvuhoonete külastus. Tore on tervitada varasemate aastate avastusi - puukujulised sõnajalad, araukaariad, volleemia. Eriline lemmik kahiseva soenguga heinpuu oma rohelises väärikuses ja  sakiline siksakpuu põõsakene pisikesi kollaseid õiesilmi vilgutamas. Õitsejatest kerge noogutus teemaja jalamil kasvava punase kuulsuslille roosapunastele  papagoikujulistele õitele; ninaga mitte veel täisõide puhkenud valgete ja kollaste jasmiiniõite lõhna püüdes ning tükk aega imetledes kui suureks on väheste aastatega kasvanud uhkelt õitsev kameelia. On jaanuari lõpp ja parajasti veel üleval skulptuurinäitus. Roheluse keskel mitmeid suuremaid ja vähemaid savitooteid. Mõned on täitsa vahvad. Kuna umbes samal ajal oli külastanusd  seda näitust ka savisosinate Neljandik, siis  meenutuseks tema objektiivi ette jäänud subjektid ja  objektid siin. Panengi siis kõigepealt ritta mõne klõpsu taiestest, mis Neljandiku fotokasse ära ei mahtunud.

Portulak-turdleht - taim kõigile tuttav, ent õisi ei näe igapäev.

Väga sümpaatsed ja väga suured padakonnad 

Sukulentide majas oli väike õuduste pood - kondised käsijalad 

 Suured kirjud lehelutikad või kääbuste maailma ufod - jäigi saladuseks

Terve lauatäis nuudlinikerdisi

Mõned kenad tarbelised vaasid vaagnad dzunglinurgakeses.

PROOTEALISED
Lõpuks võtame ette sel korral ekstra märgatud lõunapoolkera saadikud prootealiste sugukonnast. Eestis pole olnud erilisi võimalusi selle sugukonna esindajatega tutvuda, sest meie õue jaoks on kuni miinus viit kraadi taluvad igihaljad põõsad-puukesed lootusetult külmaõrnad. Ka ei ole neid maailmas veel kuigivõrd toataimedena kodustatud. Sellesse sugukonda kuulub  üle 60 perekonna umbes 800 liigiga. Kodus on need sukulendi- või okaspuutaolise välimusega, puitunud tüvega pinnakatjad, põõsad või puud Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning ka Lõuna Ameerika piirkonna mäestikealadel. Kõik nad on kohanenud elama väga vaeses pinnases ning taluma ka kestvat kuivust. Aga miks neid siis niiväga igatseda.Vastus peitub mitmete prootealiste erkvärvilistes eksootilise välimusega  struktuursetes õites. Kodumaal vastupidavad haljastustaimed, maailmas moodsad lõikeõied.
Siinkohal ekraanitõmmis pildist osingule 'proteaceae free photos':

18. sajandil oli Lõuna Aafrikast seemnena või taimena hangitud prootea omamine nooblimate Euroopa kasvumajade omanikele uhkuseasjaks. Ent alles eelmise sajandi keskel hakati Lõuna Aafrikas aru saama prootealiste suurest potensiaalist lõikelillena. Selekteeriti, hübridiseeriti ja seati sisse lõikelilletootmine.  Paarkümmend aastat ja juba toimis lõikeõite tootmine Havail, Iisraelis, Jaapanis. Kasvava trendiga läksid kaasa paljud maad. Näiteks Madeiral on juba kõik prootealiste  kaubanduslikuks  tootmiseks sobivad maad täis istutatud. Päevakorral on agrotehnika parendamine ja istanduste väljavahetamine uuemate sortide vastu. Aednikud lõuna-Inglismaal püüavad vastupidavamaid prootealisi avamaal kasvatada.

Ma ei ole ise küll tähele pannud meie lillepoodides, kuid kuhu ta ikka jääb - mingil aiafoorimi fotol hoidis keegi juba käes 8. märtsiks kingitud kuningprootea õit. MÄRKUS. Olevat küll juba ammu esindatud, kuid siiski mitte igas supermarketis. Vaja käia ja tähelepanelikumalt vaadata :)

Kuid ega siis ainult õied. Prootealiste peresse kuulb ka maitsev söögitaim makadaamia (Macadamia) Uued makadaamiapähkli istandused hakkavad mitmel pool viljakandeikka jõudma. Ka mitmete teiste prootealiste seemneid on põlisrahvad toiduks tarvitaniud.

Eelnevate kirevate piltide järel on isegi imelik esitleda Tallinna botaanikaaia lähistroopikamajas äkitselt pilku püüdnud päikese tagantvalguses sillerdavat siidjate okastega 'männipuukest'.

Näärmepõõsa okkad on erilised sellepoolest, et iga okas jaguneb  veidi kinnituskohast  kõrgemal pisut lehvikusse hoidvaks kimbuks. Punased õied okste tippudes on kitsad ja vähemärgatavad. Näärmepõõsas on oma kliimavööndis kasutusel haljastuses vähenõudliku rohelust pakkuva põõsana. 

Siin üsna udupilt nimesildiga taime üldkuju näitamaks. Adenanthos sericea 'Raz'

Kaktustemajas oli parajasti avanenud  vöökõrguse põõsa külge kuulv  paraja daaliaõie suurune roosa-kollane õis . Kuningprootea on üks külmakindlamaid ja lõikelillena populaarsemaid. Pungasid oli põõsal veel küljes mitmeid.

Tallinna botaanikaaias on kasvamas ning peaks parajasti ka õitsema kolmeroodne haakea ning pajulehine haakea. Kahjuks ei osanud nende jaoks ekstra silma teritada, kuid et mitte loota lugeja virkusele, lisan lõppu ekraanitõmmse Tallinna Botaanikaaia veebruariõitsejate lehelt kolmeroodse haakeaga keskel.

Kõige lõppu veel  lisalugemist  Kenneth W. Leonhardt ja  Richard A. Criley sulest peamistest lõikeõiteks kasvatatavatest prootealistest Näeme, et 1999. aastal oli olemas juba 300 nimelist sorti, põhiliselt prootead, leukospermumid ja leukadendronid. 

1. HISTORICAL
2. PROTEA
3. LEUCOSPERMUM
4. LEUCADENDRON
5. BANKSIA
6. GREVILLEA
7. ISOPOGON
8. DRYANDRA
9. TELOPEA
10. SERRURIA
11. MIMETES
12. REFERENCES

Lonna - unustatud ja uuesti avastatud väikesaar Helsinki rannavetes

Inspireerituna Neljndiku postitusest Helsinki rannasaarte looduse kohta mõtlesin, et lisan ka oma põgusa pilguheidu eriti pisikesele maatükile samas piirkonnas.
Lonna on saarekene, millest on möödunud igaüks, kes mingi laevaga Helsinki kesklinnas asuvasse Eteläsatamasse on suundunud. Avalikkusele külastamiseks ent avati see militaarse minevikuga maatükk alles 2014 aastal. Sõjaväe käsutuses on saareke olnud alates 19. sajandi algusest; enne seda oli saar koduks olnud leskprouale, kes ka suvitajaid võõrustanud. Teenistusnimekirjas on laskemoonaladu, meremiinide kogumise- ja hoiustamisepaik ning demagneetimiskeskus. 1943 aastast kuni kuuekümnendate lõpuni demagnetiseeriti Lonna ja Suomeenlinna vahelisel merealal üle tuhande laeva aastas. Merepõhja olid tõmmatud kaablid, diiselmootorid müdistasid voolu ja laevad tiirutasid ringi, kuni sai kindel olla, et merepõhja miinid neile enam ohtlikud polnud. Lõpus sai merepõhi miinidest piisavalt puhtaks, teenus lõpetati ning 1999 aastast anti saar üle tsiviilkasutusse. Praeguseks on saar muudetud pidu- kokkutulekute- ja väljasõidukohaks. Suvehooaeg avatakse 1918 aastal 5. maist. Siis peaks saare infrastruktuur päriselt valmis olema - uus saun i-le täpiks. Mina sattusin saarele ühel  2017 aasta külmal tuulisel kevadpäeval Soome kolleegide firmaürituse külalisena. Saar on tõesti pisikene, kivist keskkonda elustamas mõned veel raagus puud, rohututid  ning elav linnuelu.Ühe hoone otsas oli tõeline laglede haudekoloonia, harakas aiateibas valvuriks. Nii nagu keegi  haraka meelest liiga ligidale läks, tõsteti valju harakakisa. Linnud olid väga julged, ehk ka harjunud pidulistelt mõnd toidupalukest sama. Paar erkkollast rõikalist oli ainuke lilleilu. Aga toidud olid maitsvad ning kui kogu saar mõne seltskonna poolt broneeritud pole, sobib kindlasti poole päevaseks külastuseks.

See viimane talvine pildike on Suomeenlinna saartegruppi tutvustavalt veebilehelt.  

Onju pisikene!