Sügis krüsanteemidega.

 Vahepeal on hulk aega möödunud, talvest on saanud järgmine sügis. Kevadised sibullilled, eriti tulbid ei tundnud end just kõige paremini vaatamata soojale talvele. Mõnigi taim pidas end hoopis teistmoodi ülal kui tavaliselt, eriti vist andis tunda kevadine külmalaine. Suvi oli tunduvalt vihmasem, kui kaks või isegi kolm eelnevat põua-aastat. Siiski tomatit avamaalt sai küllalt, kurgisaak oli suht hiline. Ploome ei saanud peaaegu üldse- kõik puha mädanikus, õunu oma perepuult siiski mõnevõrra sain. Selles postituses aga keskenduks sügisestele lilledele - krüsanteemidele. Olen neid mitmelt poolt kokku kogunud aga nüüd ei teagi täpselt, kas ikka kõik ka pärast tõelist talve olemas on - ma nimelt kasvatan neid kõiki avamaal ilma erilise külmakatteta. Krüsanteemide õitseaeg on püsiku kohta ikka eriti pikk - vähemalt kuu aega  kui mitte kaks. Alustaks siiski algusest.

 Juba augustis, kõige varem tegid oma õied lahti Taivilt saadud vanad  madalapoolsed ning suhteliselt väikese õiega,ent siiski topelt kollakas-punakad krüsanteemid. Laienemisega neil küll probleeme ei ole. Praeguseks on nende õied siiski kadunud juba.

Edasi, augusti lõpus avasid oma silmad  lätlastelt hangitid madalad üsna topelõielised kollane ja valge, kusjuures kollane on pisut jõulisem. Olgu öeldud, et pisut väsinud õied on neil alles isegi nüüd, kuid varred muutuvad juba inetuks.Pildid kuskilt septembri esimest poolest.

Päris madalatest on olemas veel Viljandist Ellelt saadud kollane, mida tema hellitavalt Kullakeraks nimetas, Eks minagi.

Septembri algupoolest avanesid jõuliselt punaste pungadega lätlaste kuldkollased krüsanteemid ning meie tuntud heleroosagi. Normaalkõrgused, mitte kõige kõrgemad. Mõlemad suht kenad veel praegugi, pisut väsimuse märke näitab küll juba meie oma heleroosa.

Septembri algusest praeguseni on kena ja väga jõuline normaalkõrguses Ukaina rõõmsameelne pooltäidis helekollane. Seda ja teist, roosakasvalget Ukraina krüsanteemi olen ka päris usinalt laiali jaganud, kuid omal on ikka küllalt. Ukrainlaste õitsaeg on väga pikk, praegu ei näita nad mingeid väsimuse märke. Vanu õisi olen siiski ära noppinud.

Mitmed krüsanteemid on sellised imelikud, et prooviõisi näitavad nad juba üsna vara, ent täisõitsemist annab oodata. Teiste hulgas on ammuilma olemas esimene õis madalal põõsal, mis mulle on annetatud potikrüsanteemi talvituva järglasena. Meil ta siiski kipub suht hiljaks jääma, võib-olla valgemas kohas oleks varasem, aga esialgu ma vähemalt kartsin ta külmakindluse pärast ja valisin hästi sooja koha. Põõsas on üsna madal nagu potis oligi. Ka praegu on alles esimesed õied avanenud, nupud siiski juba värvuvad.

Septembri lõpuks oli täiseti avanenud meilgi kasvatatud, kuid konkeetne taim Ukrainast- tumeroosa. Esimesel pidil, septembris ta alles näitab nuppude värvi.ˇTeisel pildil-õied on täiesti avatud.

Ning muidugi ei tohi unustada meil ammust ajast kasvatatud tulipunast täidisõielist. Tema avab oma õied septembri lõpupoole.

Teine punane on veel, sellel esimesed õied ammu lahti aga pärisavanemist ikka ei ole. See lill on pealegi ühekordne kui täiest lahti läheb. Selle tarnis mulle Sirje, kes oli selle hankinud kelleltki, kes hoidis kasvuhoones. Ma olen avamaale istutanud:

    

Valgeid on veel peale madalukeste 2 tükki, Õied väikesed, täidis, ümarad. Taimed ise üsna kõrged. 

Ühe soetasin Eesti laadalt, vist Niki käest. See alustabki varem valgena, kuid aja möödudes muutuvad õied üsna roosaks, eriti altpoolt. 

Teised valged on vähe hilisemad, alguses pole vahet võimalik teha, ainult ei nemad jäävadki valgeks. Pisut kompaktsemaks jäävad ka. Aga ei paljune ka eriti agaralt. Vist Ellelt Viljandist:

Siis on veel üsna kõrge ja pika õitsemisega, suure õiega täidis roosakas. Ma ei ole ühtki kärpinud, sest õitsemise algus nihkuks ju edasi, kuid selle puhul on küll kange tahtmine proovida. Rasked õieed hakkavad õige pea maa poole vaatama tal. See ka Eesti laadalt ja vist Niki käest:

Vahepeal on hakanud õitsema hilisemad krüsanteemid, neist üks kannab tinglikku nime kuninglik, sest ta kollase servaga tumepunased õied on kuidagi eriti tähtsad, kuigi pildilt ei ole eriti aru saada. Läti laadalt. Kõrgus normaalne, madalamapoolne nagu meie heleroosalgi:

Heleroosadele on lätlastel pakkuda hilisem versioon:

Kuldkollasel oli mul endale jäänud ühe kena vanaproua käest saadud hiline versioon, mis hakkab ka juba kena välja nägema. On ikka jõudnud igal aastal, mõnel napilt:

Nüüd veel kõrged kollased. Esiteks kaks versiooni sidrunkollast. Esinmene on Eestist, kuid läheb minult vist likvideelmisele, sest lehed lähevad kohe koledaks. Aga ma panen pildi teisest, mis lätlastelt. Õied samad laitmatud, kuid lehed on ka korralikud.Pisut kõrgem kui rõõmsameelne kollane.

Olemata ei ole ka kerakujuline tumekollane Eestist. See on ka pisut liiga kõrge ja vajab tuge kuid muidu õied on kenad ja püsivad kaua. Pildil eespool; tagant paistab madal helekollane.

 

Viimased, mis praegu lahti on eelmisel sügisel Sirje soetatud vist lätlastelt, üsna kõrged kuid tugevad 

täiskollane ja pruunikas-punakas, täidisõielised. Pildil lillakas on kõrge sügisaster, mis ei võta hallitust külge.

No ja lõpuks oleks peaaegu unustanud oma Ukraina pooltäidis roosakasvalge, mille kohta olen ennegi öelnud, et hävimatu. Pisut hilisem kui rõõmsameelne kollane, normaalkõrgusega. Pilt kusagil septembrist, praegu on täisõitsemises ja nagu öeldud, paljuneb hästi.

Lisaks on veel umbes 5 tükki, mis tellitud üle-eelmisel sügisel Inglismaalt aga nemad ei ole igatahes veel õitsemist alustaud. Eelmisel aastal ei jõudnud, Eks näe. Ka on osadel sortidel veel talvekatsetused läbi tegemata. Eelmine ega ka üle-eelmine talv ei olnud ju kuigivõrd külmad. Muidugi ei saanud ma selgi aastal ühe uue proovimisest loobuda, kirjade järgi alustab varakult, kuid mulle saadetud eksemplar küll veel õisi avanud ei ole. Välja olen seni praakinud vaid ühe hästi hilise lahtise kollase, Clara Curtise ja mingi madala külmakindla aga vähe õitseva krüsanteemi.

Krüsanteemid kasvavad meelsasti päekeses, maapind peab olema dreeniv. Istutamiseks parim aeg on kevad. Talvituseks jäetakse õievarred peale ja samuti hoidutakse taimede kärpimisest suve teisel poolel ikka selleks, et mitte ergutada sügisest kasvu, mis niikuinii talveroaks saaks. Multsida talveks on soovitav kas lahjema mullaga või okaste või kuivanud lehtedega. 

Alpikannitalv

Eks on mõned soojad talved ennegi olnud ja ega tea, mis sest tänavusest talvestki veel välja kasvab,  kuid  sellist talvist alpikanniõitsemist võib järgmisel lumerohkel talvel olla tore meenutada.

Ümaralehelised alpikannid, osa kirjude, osa roheliste lehtedega.

Lumekupud - alati valmis talvel õitsema, nimigi selline

Astelsõnajalg (Polystichum setiferum plumosum densum) ja himaalaja adiantum (Adiantum venustum) tunnevad end suurepäraselt nagu teisedki igihaljad sõnajalgtaimed.

Must lumeroos tekitab tasapisi oma valgeid õisi pea igal aastaajal, kõige uhkem õitsemine on tavaliselt keskmisel kevadel.

See on uustulnuk, kes soetatud ennekõike mustriliste lehtede pärast - Helleborus erikschmithii 'Winter Moonbeam'. Vähemlt esimene talv ehk annab armu. Need kirjulehelised kipuvad ju õrnemad olema.

Lodjapuumarjad punetavad, nokalised pole hoolinud.

Ameerika jõhvikad on kevadeni mõnusad möödaminnes suhu pista, sügisel olid liiga jahused.
Ilusat talve jätku ja murelikku ent lootusrikast kevadeootust kõigile!

Maa all ei ole suve ega talve

Mõtle vaid, sündimisest saadik Eestis elanud ja seni täiesti nägemata meie saja- aastase ajalooga põlevkivikaevandamise köögipool. Põlevkivi põlemitski imestatud ja proovitud, kuid ega õiget tunnet kogu sest paljudele eelmise põlve meestele igapäevasest karmist mürarikkast, niiskest ja tolmusest ent omal kombel ehk südamelähedasestki keskkonnast ilma vahetu kokkupuuteta ei saa.
Kaevandusmuuseum asub Kohtla-Nõmme endise Põlevkivirikastusvabriku hoones ja selle all külastuseks kohandatud kaveanduskäikudes. Broneerisime külastuse ette paar päeva.   http://kaevandusmuuseum.ee/lahtioleku-ajad/  Iseseisvalt sai enne ja pärast grupiekskursiooni mitmel korrusel paiknevat ekspositsiooni uurida või siis kohvitassi taga aega parajaks teha.Täpselt ette nähtud ajal ilmus kohale mõnusa jutuga vanahärra, kes rääkis algul pisut aega sellest mis oli ja kuidas oli kui veel oli. Paar tegutsevat kaevandust on veel tänagi töös. Maa alla minekuks tõmbasime selga soojad joped ning pähe kaitsekiivrid. Kui olime mitu korrust madalamale jõudnud, laaditi meid väikese uksega madalatesse vagunikestesse  ja sõidutati jupike maad koliseva ja jonksuva raudrongiga esimesele tööpaigale.

Eesti Energia sponsoreerib oma kauaaegset toitjat.

Põlevkivi leidub vaid kihtidena vaheldumisi paekihtidega. Tähtedega on tähistatud märkelatil põlevkivikihid, milledest B ja C on kõige ''rammusamad'.
 Ekskursioonijuht aga osutamas lakke, kuhu paigutatud spetsiaalsed toestustüüblid, ei mingeid maani sambaid. Uuema aja värk.

Jõulumeeleolu ka maa alla! Kuusk on ülevalgustatud ja veekogumise peakraavi
 suunas avanevast koopasuust ei paista midagi. Lihtsalt vesi oli seal,
kokku voolamas kõigi käikude põhja süvendatud pikikanalite kaudu.

Algul olid kirka, labidas ja käsipuur. Puuriti auke lõhkeaine paigutamiseks.
Meie saatja esimene maa-alune töökoht olevat olnudki lõhkaja.
 Juhtumusi oli pajatada mitmeid kuid igatahes on ta ikka veel elus :)
 Siiski ei ole rasked õnnetused Eesti kaevandustes sagedased, viimane inimohvritega juhtus mitu aastat tagasi

Pildil ja tegelikkkuses toekad tugisambad.  

See ümara saega kombain liikus rööbastel ja lõikas vähehaaval seina ja
laadis kivitükid ise ka lindile ja edasi vagonetti. Masinad olid töökorras ja mürin oli tühikäigulgi kõva.

See masin õõnestas seina allossa prao. Kaevandamise stiile oli erinevaid.
Automaatselt vagonettidesse laaditav paekivi ja põlevkivi segu
 sõitis üles sorteerimisjaama ehk peenema nimega rikastusvabrikusse.

Toodame ainult kvaliteetset põlevkivi! Kardetud tehnilise kontrolli osakond, kus pisteliselt vagonette kontrollsorteerimiseks  ümber kallati. Nende meestega püüdsid kõik suhteid hoida. Maa all sorteeriti 'käsitsi' kaevandamise puhul. Väljasorteeritud paekividest ladusid paarikaupa töötavad kaevurid seinte äärde taas toestavad müürid. Rikastusvabriku kõrval ent kõrgub suur aherainemägi.

See vedur nüüd juba ilma vaguniteta jäi pildile kui jalgsi tagasiteed väljapääsu suunas alustasime. Samal ajal meiega oli kaevanduses veel vähemalt üks grupp kui mitte rohkem. Me ei näinud neid, kuid kuulsime.

Selliseid jalgrattaid kasutasid lõhkajad. Pakiraamile laoti lõhkeaine ning rööbastel sai kähku ka eemale tõmbuda. Taaskasutusse läksid vanade dresiinide rattad.

See on Kohtla kaevanduse sümboolne viimane tonn. Lgi 50 miljonit tonni kokku! Neile, kes maa-alla ei jõua on selle tonni dublant maa peale vaatamiseks paigutatud :)

Juhtus, et ka maa peal oli järgmisel päeval kaunis hommikuhärmatis, päevapoole
 pisut lume- ja päikesevalgust. Talviselt kahanenud hindadega Saka mõisa spaakeskuse külastus oli päris tore ettevõtmine. Sai ka pargis ringi jalutatud ning juba terve hooaja taas avatud  olnud Valaste joalegi pilk peale visatud . 

Mitte küll otseselt, kuid kunsti vahenditega viib maa alla ka Vabaõhumuuseumis veel paar nädalat näidatav heli- ja valgusetendus, kus loo episoodid projitseeritakse hoonete pinnale aluspalgist katuseharjani. Käisime laupäeval, mil enne pimenemist oli samades majades selleaastane jõuluküla üritus ning pood ja Kolu kõrts said ka külastatud.  Setu talsipühi ja Vene jõulusid tähistatakse Vabaõhu muuseumis uue aasta alguses 4. jaanuaril

Maa all ei ole suve ega talve, alati ühtlaselt üheksa kraadi. Kui veel nägemata, siis soojalt soovitaks Tallinnas Kiek in de Köki torni kõrvalt algavaid  algvaid Bastionikäikusid. Suvepalavas oli seal tore. Inimeste ehitatud, unustatud ja taasavastatud.

Kui hästi järele mõelda, siis meenub veel teisigi maa-aluseid hetki. Põhajranniku koobastikus nägin esimest korda nahkhiirt ja see olevus oma pea-alaspidi rippuvas olekus tundus väga põnev. Nahkhiirte teema jätkus kaugel Aasias, kui meeled äkki ärkasid ja märkasid suurte lendhiirte koopasuud pea kohal, see oli ka väga vau!  Kreekas varakevadiselt uinuvas koopas imestamas taskulambi valgusvihku ilmuvate imepäraste kujude üle, mille loomiseks polnud muud vaja kui koopalaest tilkuvat vett ja hoomamatult palju aega. Hispaanias suurepärselt turistidele vaadeldavaks tehtud delikaatselt valgustatud koobastik ning Hiinas kogu vikerkaarevärvilise toredusega ilmestatud stalaktiidikardinad. Piusa klaasiliiva koopad kunagi lapsena, kui nood veel avatud, pimedad  ja turististamata olid. Või siis eriti madala laega Riezupe klaasiliiva koobastik Lätis, agar giidineiu hubiseva küünlaleegi valguses põnevust kruvimas ja veidra kombe tunnistajana pulmalilled koopas väga aeglaselt närtsimas (grrr!). Koopad kui endised ja isegi praegused elupaigad. Koopad ja tunnelid kui lihtsalt läbikäigud.

Pime talveaeg sobib hasti koopaturismiks. Ent kui pilk juhtub puhkepäeva lõuna paiku köögiakna vaatele, siis tuleb mõte, et botaanikaaia kasvuhoonetes on ka talviti tore. Ja metsaski pääseb lumeta lahedalt liikuma. Soovitavalt valges.

Aga suved on meil valged

Seda peab üha kordama endale, kui iga päev muudkui naksatakse valge aja küljest järgmine jupp maha. Aga keset päeva on natukene valget aega ka, eriti kui juhtub puhkepäev olema. Selline huvitav aeg. Kerged miinuskradid on juba üle käinud, kogu suve pikisilmi oodatud vihm on lõpuks kohale jõudnud ja sajab ja sajab ja sajab. Täna siiski oli valge aeg täitsa kuiv ja plussis ka. Istutamist olid  ootamas viimased kivilakribud, pähesadanud lehekihi alt said päästetud mõned talve-läbi haljendajad. Natukene käärisid välgutatud siin-seal, ära koristatud viinapuude võrgud. Vaatamata väga korralikule väliriietusele tuli teha mitu tubast varbasoojendamispausi kuuma teega. Ning kõige tähtsam - tunnustada oma tähelepanuga kõiki säravaid sügise-staarisid.

Kukehari 'Brilliance' on hilisem ärkaja kui teised kõrged kukeharjad, kuid
kassi kukil on säranud kogu sügise ja viibib pisut veelgi. 

 Herbstfreude on  vist igas sügiseses aias olemas -
olen püüdnud paremat otsida aga pole leidnud samaväärsetki. 

Aga seegi punetaja on Herbstfreude - usu või ära usu.
 Kasvab juba mitmendat aastat samas potis ning
mis lopsakuses puudu jääb, saab saab värvisäraga tasa tehtud.

Punase pöögi kuldlehtedest sügisrüü. Roniva hortensia tohutu lehekuhi samast kõrvalt
 komposti kantud ja alpikannid selle liig paksu teki alt vabastatud.   

Põhiliselt küll leheilu, kuid õisigi jätkub veel

 'Tiger eyes' ei pleegi nii ruttu heledaks kui suvel.
Ta on ka üks vähestest roosidest sel aastal, kel lehestik pruuntäpist rikkumata.

Mu hämarapoolses aias ei hiilga okaspuud oma talivärvidega. See väike hiibapuu oli silmaga vaadates üsna eredates toonides, kuid fotoka arvates silmapettus, mida pole vaja jäädvustada. 

'Silver dollar' Teine katse soetada ja seekord õige. Esimene osutus White Lady'ks. Uhked valged õisikud, mis ainult pisut roosakaks tõmbusid. Kuid pole parata, külm on oma sõna juba öelnud. 

Siin aga minu esimene aedhortensia 'Mustila'. Mulle meeldib -
 õhulised õisikud on toredad ka hilissügisel. 

Tumeroosad alpikannid said pildile nädal tagasi, praegu on õisi pisut vähemaks jäänud.

'Ajutiselt' oma kasvukohale torgatud sootamm on ainukene ilusasi, mis veel seda
 ebaesinduslikku seinaäärt kaunistab. Langevad needki lehed ja jääbki järgi klassikaline kolekoht.

Aga samas suunas saab teha hoopis meeleolukama aiavaate. 

Sügisel veel lehelangetuse tööd ka novembriks jäänud.

 Krüsanteemid elavad ka hästi kui välja arvata see, et uutest inglastest ei jõua vist mitte keegi sel aastal õisi avada. Kõige paremas hoos on ikka ukrainlased - rõõmsameelne kollane ja pisut sagrispäine roosakasvalge. Vanad kohalikud ja lätlased on kes lõpetamas, kes kestmas.

Igikestvad puud

Reisil käia on tore, kuid tore on ka kaasa elada sõprade käikudele. Just praegu on Aaluja Tiia reisil, mis homme suundumas sekvoiade looduskaitseale. Oletatavalt on see   Sequoia & Kings Canyon National Parks. Selles Ameerika rahvuspargis kasvavad Hiidsekvoiad ehk mammutipuud (Sequoiadendron Giganteum). Looduse poolt väljavalitud hiiud - haiguste, kahjurite ja tulekindlana jääb mõnel tärkamine imepeenest seemnekesest mitme tuhande aasta taha.  Sekvoiasid kaitseb paks koor, mis sisaldab tanniinisid ning haiguseidud ei saa areneda . Kui mõni kahjur kallale kipub, käivitab puu keemiavabriku ja kahjustus jääb tagasihoidlikuks. Normaalne tulekahju 3-30 aasta tagant hävitab kõrvalt konkurendid, katab maa viljaka tuhaga ning kuum suits päästab valla aastaid oma aega käbides oodanud pisikesesed seemned. Aitaks kui iga puu kasvõi üks-kaks täikasvanud järglast saab. Seda siis looduslikku ringkäiku arvestades. Ent inimene käivitas 19. sajandi keskpaigas ulatusliku punase puu puidu tootmise ning selle vastu ei saanud sekvoiad enam midagi ette võtta. Need puud, mis alles, on looduskaitse all.

Aga minu reisipiltide hulka lisandus ju ka üsna hiljuti isiklik mammutipuu.

Mammutipuu Kirde-Šveitsis, St Galleni linnas . 

Istutusaeg umbes 1840, kõrgus umbes 35 meetrit

Oksad lähemalt

Tüve pääseb kõige lähemalt vaatlema ja see on üks tõsine tümikas

Puu kõrval kahes keeles silt. Et te ei peaks silmi pingutama, siis sisukokkuvõte siin: Mammutipuud võivad oma päriskodus, Sierra Nevada mäestikus kasvada üle 100 m kõrguseks. Sequeiadendron on nime saanud irokeesi ja saksa immigrandi poja Sequo- Jah järgi (1770-1843), kes pani aluse põlisrahva kirjakeelele. 19.sajandi majandusbuumi ajal, mis põhines pitsikaubandusel ja tööstusel, istutasid nii mõnedki villaomanikud omale prestiizi märgina aeda mammutipuu. Praeguseks on need villad ja villa aiad kadunud, ainult mammutipuud siin seal linnas annavad märku kunagisest uhkusest.

P.S. Mammutipuul on lähedalt sugulane ranniksekvoia (Sequoia sempervirens). Neil on palju ühiseid omadusi, muuhulgas ka eriti paks koor ja koostöö tulekahjudega. Paljunemisega ent tegeleb rannikusekvoia tõsisemalt. Vanade puude ümber võib kohati märgata juurevõsust tekkinud noorte puude ringe ja kui vana puu maha võetakse, siis kännuvõsust kasvab uus. Ranniksekvoia okkad on väga lühikesed eriti tipuosas, sest veevaegus kimbutab - maast üles pumbata kõrge ja päris pidevalt ka udusid ei ole, kust lisa hankida. Ranniksekvoia suudanb vett sisse võtta isegi koore kaudu. Kõige kõrgem hetkel elus olev sekvoia, ongi ranniksekvoia, Hyperion, kõrgusega 115,55 meetrit. Selle puu täpsne asukoht ei ole avalikustatud, et huvilised ei tormaks massiliselt kohale ning kahjustaksid sellega looduslikku keskkonda. Hiid-sekvoiade pikim jääb kasvus paarkümmend meetrit alla.

Kahe vihma vahel kivikuningriigis.

Põud sai otsa, taevast pudenes paari päeva jooksul jupikaupa mitu aiakärutäit kastmisvett, ning mõnedki taimed otsustasid juba alustatud ärakuivamise pausile panna. Vihmahood ja pausid kestsid ka puhkepäevadel. Korralik vihmavarustus selga, vihmavari kotti ja meie väike seltskond oli valmis autonina Vääna poole suunama. Külalisi ootas Harjumaa 2019 aastal kaunimaks tunnistatud maakodu. Ega see võit ei tähenda, et siis neid aedasid kuidagi avalikus meedias kenasti tutvustataks, et oleks võimalik tunnustatud tulemusest inspiratsiooni ammutada. Lihtsalt väike äramärgitute loetelu ja mõni auhinnatu saab ühe pildiga esindatud. http://www.hol.ee/harjumaa-2019-aasta-kaunimad-kodud-on-selgunud-494  Hiljem koondatakse väikesed pildiseeriad paberalbumisse, mille põhilisteks ostjateks ongi needsamad tublid kodukaunistajad. Netiajastu ju juba hulk aega.. Sellegipoolest on seegi väike tunnustus auhinnatutele tähenduslik.  Peale albumi on võimalik ka ehk presidendiga ühisele pildile saada, kes ürituse patroonina auhindade välja kuulutamisel kohal käib.

Kogu tee autoaknasse trummeldanud vihm võttiski vaiksemad toonid ning lakkas koguni terveks tunniks. Vaatamata vihmasele ilmale oli väike grupp aia uudistajaid juba kohal. Selle aia peale on pandud väga palju tööd ja armastust. Sissejuhatuseks kohe midagi ootamatut. Varem mullakihi all peidus olnud paekallas on hoolega täiesti paljaks puhastatud.  Heledam osa pidavat olema tänavuaastase töö tulemus. Kivipragudes kasvab erinevaid liivateesid, mis sinna kolinud põhiliselt isekülvi teel kõrvalolevatest peenardest.

Kesksuvel liivatee õitsemise ajal võib see kallas olla veelgi imelisem

Astang ongi kogu aiakujunduse keskne element.
 Suuramad madalad ühte värvi taimelaigud astangupeenra sabaosas
 mõjuvad kaugvaates eriti meeldivalt

Kui mõnel taimel on hilissuveks juba parim enne möödas, siis iisopid õitsevad aina. Ka need pidid end põhiliselt ise külvama . Igatahes võiks iisopeid aias rohkem kasutada. Salveid on sarnased, kuid õitsevad kiiremisni ära, naistenõgesed aga on üsna  suured laiajad. Kahjuks jäi vaid poolenisti pildile kunstipäraselt laikoonuseks pügatud kuusk  - suurim pilgupüüdja tegelikult oma keskses asendis seal ülal kalda peal.

Olgu nende taimedega kuidas on, kuid pererahva ühiseks kiindumuseks on tegelikult hoopis kivid.
Kiviaed ja kivinäitus aial. Ka oma aja hiidpuuna lõpetanud känd on vaatamisväärsusena välja pandud. Kännujuppe on veel mitmes kohas ning kive - neid on igal pool.

Igal kivil on lugu. Nemad on siin aias tegelikud põhitegijad ja taimed - no need peavad ka olema. Väga palju kenasid päevaliiliaid oli paljudes kohtades aias õitsemas.  Perenaine elavneb, kui meenutab mõnd edukalt lõppenud kiviretke - ikka koos mehega - nii palju ja nii suuri kive ei jaksaks ka tugev eesti naine põllepaelas kohale kanda. Pean küll tunnistama, et minu pilk langes kividele alles pärast seda kui tore hall nulg ära imetletud sai. Ja üldse, kivide korralikuks vaatamiseks tuleks hoopis varakevadel kohale tulla kui taimed veel ei sega :)

Üsna ebatavaline meetod pooleldi maapõues lebava kivi eksponeerimiseks - süvendpeenar hostadega. tagaplaanil mürsutaoline ese või hoopis poi - jäi küsimata. Kusagil oli isegi veel suurejoonelisem maa-aluse kivi peenar. 

Tund vihmavahet möödas ja taevas tõmbus väga tumedaks. Nii tumedaks, et  vaid hea ettekujutusvõime korral on pildilt  eristatav kallakul välja puhastatud suure puu, praeguseks kännu juurestik. Teine sarnane känd oli veel. Vaatasime rohkem kui piltidele jäi.  Palju puhkenurkasid ja veel palju eraldiseisvaid istutusalasid, juurviljamaa, mis ehtsas daatsa stiilis välja peetud. Igal pool väga palju suvelilli, eriti petuuniaid ia takeeteseid, mis kõik ise ette kasvatatud väikeses kasvuhoones. Ei saa küsida, miks ja kas on nii palju vaja vaeva näha. Igaüks valib oma eluviisi ise. Nüüd, kus nooruse tõtakad väljapoole kodu elatud päevad on möödas, on iga õidepuhkeva taime naeratus ja elu sirvilaud  kivikülvi näol need, mis annavad igale päevale mõtte selles kodus.

Lõppu siis ametlik pilt kevadisemast aiast ja majast
võitjaid loetleva artikli juurest - link postituse alguses.