Kraadiklaas akna taga näitab südatalviseid miinuskraade, aiarahvas unistab suvest. Mõnigi peab plaani, kuidas rajada uut või laiendada olemasolevat kaktuste kiviküngast keset ümberringi lokkavat rohelust. Aga kuidas oleks vastupidi - roheluse oaas keset okkaliste kuivataimede valitsusala? Kraadiklaas näitaks pidevalt üle kahekümneseid plusskraade ja päike säraks 300 päeva aastas. Üks sellistest kohtadest on Maroko, täpsemalt Agadiri ümbrus Atlandi ookeani ääres. Puhkajate hordid Euroopast on selle piirkonna avastanud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Kiires tempos tekivad hallikas-pruunikates toonides poolkõrbesse kivinikerdustega värvikad hotellihooned koos basseinide ja iluaedadega. Mõni aasta tagasi korraldasid Eesti reisibürood päris tihedalt otsereise Agadiri. Allolevad pildid on pärit 2007 aasta aprillikuust.
Mõni puhkaja viibis enamiku ajast nähaoleval maalapil. Päike soojendab basseinivett ja pruunistab selga. Vahel võeti ette ka teekond umbes poole kilomeetri kaugusel olevasse randa.
Maroko mahla-apelsinid koos muu värske kraamiga loteriihotelli kööginurgas. Ühes potis haudub kohalike kulinaaride poolt maitsestatud hõrk kanaroog, teises on kuskuss juba valmis. Meil vedas, üle kõnnumaa oli linna ainus suur supermarket, kus sai kaupa rahulikult vaadata ja osta.
Bouganvilleade lõõmavad värvid. Üks minu soojamaa lemmiktaimedest.
Uhkemate hotellide heakorrastatud ja rikkalikult haljastatud linnaosa. Probleemiks on suur vee raiskamine. Rohelist muru uhatakse pidevalt üle lahtiselt voolava veega, millest suure osa päikesekiired aurustavad enne maasse imbumist.
Kohalike inimeste linnaosas muru ei ole. Tänava ääres kasvavad kohati rose pipra puud -Schinus molle. Puul on korraga õisi ja vilju, terade pealmine kiht on magus. See igihaljas puu on põuale vastupidav, kannatab ka mõningaid miinuskraade. Levib nii seemnete kui juurevõsude kaudu, ning on mitmetes piirkondades invasiivseks tunnistatud.
Kui mõttes luksusliku soojamaa puhkuse hüvesid piisavalt nauditud, siis võiks teha koos meiega retke ehedamasse loodusesse
Souss-Massa looduskaitsealale. Eelnenud jutust võib jääda mulje, et kogu õierohkem haljastus on vaid turistide jaoks. Nii see siiski ei ole. Meie külastatud linnades oli mitmeid kaunilt kujundatud avalikke parkisid, uhkeid roosipeenraid ning muljetavaldavaid kaktuseaedasid.
Oh appi! Nii tahaks ka praegu kuskil sellises kohas olla
ReplyDeleteRoheluse oaasid keset kõrbe olid minu jaoks äärmiselt üllatavad. Kuidas saab nii olla, et pole nagu midagi ja siis jälle on kuhjaga:)
ReplyDeleteAga aastaringset suve ma ei tahaks, mulle on olulised ka nii sügis kui talv, viimane ilmselt on jälle marokolaste jaoks ülim eksootika.
Marokos asub muuseas Aafrika mandri ainus suusakuurort :D.
ReplyDeleteAga need apelsinid...mmm... Marrakechi, Casablanca jms turgudel. Mul hakkab suu kohe tilkuma. Põhjamaa kaubanduses ei saa selliseid mitte iialgi mitte kusagilt.
Marokosse lähen ühel päeval kindlasti tagasi.
Jah, ega Marokos selliseid igavese suvitamise alasid palju ei ole, vaid kitsas riba rannikul Agadirist alates lõuna suunas. Praegugi on Agadiris mere ääres 20 kraadi sooja, samal ajal 150 kilomeetri kaugusel ning poole kilomeetri kõrgusel Marrakeshis ulatub temperatuur vaid kolmeteistkümne soojakraadini. Oukaimedeni suusakuurort asub Marrakeshist pisut lõuna pool 2-3 kilomeetri kõrgusel mägedes, ning seal võib lund olla kuni 3 kuud.
ReplyDelete