Vaiksed ja vulisevad veeseaded

Jaapani askeetlikud aiad on meie põhjamaises hinges oma koha leidnud ning nende maavillaseid variante tekib üha juurde. Ülemise pildiga pakun Eesti tuulisesse ebatalve hoopis lopsakamat lõunamaa hõngu. Allpool aga midagi tagasihoidlikumate võimalustega vesiroosisõpradele. Hakka või isegi plaani pidama.

 Pood, kus müügil potitaimed ning vajalikud kujunduselemendid kodutempli tarbeks

Aiavaas ühes ööbimispaigas 

 Edasi veekruusikaskaad ühe pudelibensujaama hoovist. Pudelibensujaam on teeäärne müügilett, kus mootorikütust müüakse taaskasutatavas joogitaaras. Asub igal pool, kus kütusenäidik hakkab ohtlikku punkti jõudma. Tänuks ostu eest avaneb hoovivärav ja tualetiuks. Isegi vesi lülitatakse kruusikaaskaadi voolama kui märgatakse meie huvi hoovikaunistuse vastu.

 orhideed hetkel ei õitsenud

Vesi basseinikeses oli küll roheline, kuid muidu puhas

Nii veega kui veeta lillesesadeid paigutatakse mitu korda päevas igale poole. Allolevad ujuvad õiemustrid on pärit  hotellide ukseesistelt.

 Vette puistatud plumeeria- ja orhideeõied

Ei uurinud lähemalt, mis nipiga see korrapärane kompositsioon paigal püsis
Kõik pildid Balilt, august 2011

Suve viljad

Kesksuvine ilu, mis kõlbab suhu ja patta panna. 02. august 2011

Peale gladioolide kõlbab sel päikesepeenral kõik söögiks või vähemalt teeks. Tomatiseeme sai mulda naistepäeval. Väiksed rõdutomatid kasvasid leplikult kitsukesel aknalaual kuni ära-unusta-mind lillede sina aknaalusel peenral oli kahvatunud ja ruum vabanes. Meelespeade loomulik taimelava on sõstrapõõsaste vahel, kevadel pole muud kui ise ettekasvanud puhmad nähtavamasse kohta ümber tõsta. Päris kõiki ei asusta ümber, mõni jääb seemneks. Kressid ja saialilled on samuti isekülvist. Kressid küll igal aastal ise järelkasvu ei anna, kuid see ei olnudki eesmärk. Sel aastal vedas, kressidele ei tulnudki eriti kallale kapsaliblikad ega mustad täid, kelle pärast ma ise kevadel kressiseemneid mulda ei pannudki. Kusagil lillepuhmas on üks kollane krüsanteem, mis pildil veel ei õitse.

 Oad said pisut ette idandatud ja kohe mulda kivide varju. Kassid ju kraabivad alati just kõige värskemaid istutuskohti. Kui uba korra kasvuhoo sisse saab, siis peagi on ka pikad latid lühikeseks jäänud ja püramiidi tipp valgub allapoole nagu purskkaev.Kõrged aedoad on alati maitsvamad kui madalad, taim püsib kaunis esimeste külmadeni. Lilluba kasvab meil tavaliselt ühe männi najal. Kaunad on samuti söödavad, kuid puituvad ruttu. Lilluba ise kannatab pisut paremini sügisjahedust kui "päris" uba.

 Oranziviljalise rõdutomati sort on Venus, seeme Seklos, Leedu. Tavaliselt on ikka punased tomatid magusamad, kuid see pisike oli väga maitsev, võib julgelt soovitada. Tagapool üks kodumaine pooldeterminantne punane, nimi kaduma saanud. Maitselt jäi veidi alla Venusele, kuid oli samuti päris hea. Terve juulikuu sai tomateid söödud. 

Septembriks oli tekkinud saialille-tomati segaistutus, tomatid ikka punastasid edasi. Oktoobrikuu kuulus juba täiesti kressidele ja saialilledele. 

Tomatid 04. juulil 2011

Lattuba 08. juunil 2011. Kivid on kaitseks kasside kraapimise eest

Uba sirgumas  04. juuli 2011

30.oktoober 2011. Viljad koristatud, lilled on võimust võtnud

Teateid tegelikkusest

Talve esimene päev on õhtusse jõudnud. Temperatuur on -2.4 kraadi. Tuult ei ole. Pime. Välgu valgusesse ikka midagi jääb.

Päideroog - Phalaroides Wolf  

Aedhortensia "Mustila" - Hortensia paniculata

Rhododendron Haaga ja  Rhododendron impeditum

Liiv-läätspuu tüvel- Caragana aurantiaca Koehne 

Suve lilled

04.juuli 2011

Eelmise postituse jätkuks mu suvelevkoid koos ümbritseva seltskonnaga. Antud hetkel olidki nad ainukesed suvelilled ses suvises lillepeenras. Tagapool on irkutski kullerkupp juba floksidega ühekõrguseks sirgunud ning eespool erinevaid kellukaid. Paar roosi ja astilbet esiservas püüavad ka pisut roosatada.Teelehed ja muud isehakanud peenralt nõrguvast kastmisveest oma osa haaramas. Kellukesed meeldivad mulle väga. Looduslikult nõmmeaed neile parimat ei paku, aga inimene ajab ikka oma rida.  Peenras tagapool valgete õitega puhmas (nõgeseleheline kellukas?) on pärit kolme aasta tagusest taimevahetusest. Hästi kena, kuid maapealne osa kuivab kiiresti pärast õitsemist. Õrnlillakas kõrge piimjaõieline kellukas oli alles esimest suve. Esinurgas sinetav Portenschlagi kelluke Campanula portenschlagiana on küll väga tubli olnud. Õitseb rohkelt juunis-juulis  ja jätkab väiksema hooga tasapisi talveni välja. On ilus ka aiavaasis.

 Pildil kollakad leheservad võivad näidata unustatud kastmist või ka hiljutist ümberistutamist.  Selle suve teine uustulnuk Köögi-Katalt  esialgu sodi-podi peenraservas:

Oli ta nüüd korea või täpitud kellukas, kena igatahes.

Tegelikult ei olnud kellukeste ülevaade üldse plaanis. Tahtsin hoopis jagada oma kogemust ühe toreda meelõhnalise pinnakatja rand-kivikilbiku Lobularia maritima kohta. Kui ma enamasti vaatan suvelilletaimedega täidetud müügilettisid nagu näitusekülastaja, siis kivikilbik on just see erand, mida tundus otstarbekas aiavaaside jaoks kevadel valmistaimena osta. Hind küllalt odav, üheks taimeks kvalifitseerub enamasti terve tutsakas, mida saab mitmeks tükiks rebida ja tulemus valgub peagi hoogsalt nagu õllevaht üle vaasi ääre. Täiesti surematu - eelmisel suvel oli trepivaasi taimepuhmal äkki peal mitusada väikest ussikest, kes pistsid kõik valged õiekesed kiiresti nahka - ainult rootsud jäid järele. Miskipärast jäid need likvideerimata ja varsti kattusid uute õitega nagu poleks keegi neid närimas käinudki. Kui lumi tuleb õigel ajal, siis viimased õied  jäävad lume alla. Kaks aastat järjest toimis kõik hästi, kuid näib, et taimemüüjad on nüüd aru saanud, et neil on palju kavalam kasvatada madalakasvulisi sorte, mis hulga kauem müügikõlbulikud püsivad. Algul nad on ühtviisi madalad kõik, kuid õiekesed peaksid olema pikavarrelistel pisut suuremad. Madalad on üldse nirumad ja kipuvad olema ka lühema õitseajaga, eriti lillatoonilised.

Rand-kivikilbiku lopsakas puhmas septembris 2010

Kogu ring koosneb algselt kahest taimetutsakast :)  kuid väikseks nad jäidki :(

Levkoi

Topeltlevkoid 04. juulil

Aedlevkoi Matthiola incana. Suvine lopsakas lõhnalill. Vanasti oli neid kohati ka haljasaladel näha, nüüd peamiselt vaid lõikelillena saadaval. Seemned said mulda märtsikuus. Paki peal oli kirjas, et topeltõielise taimed on heledamad. Püüdsisn õpetuse järgi taimi eraldada ja ennäe, oligi tõsi. Üks ainult läkski valesti. Eredamad ja roosamad värvid olid miskipärast just ühekordsete hulgas. Topelt olid muidu jälle uhkemad ning eriti hinnatav minu silmis on see, et sinna kuhu nad istutatud, sinna nad ka paigale jäid - seisid korralikult oma koha peal püsti, ei kippunud laiutama ega lamanduma. Õitsemisaeg ligi kuu. Teadsin, et seemet annavad ainult ühekordsed. Kahjuks ei sattunud õigel ajal lugema seemnemaailma õpetust, mis kõlab järgmiselt.  Taimede põõsad, mis annavad järelkasvuks täidisõielisi taimi, omavad viletsamat välimust ja lühikesi ümara ülaosaga kaunu, mis on surutud emakasuudme labadega üksteise vastu. Taimed, mis annavad ainult lihtõielisi taimi, omavad rohkem kaunu, emakasuudme labad on neil tagasi kooldunud ja moodustavad kaunte otstes justkui "sarve". Nüüd ei teagi, kas külvata järgmisel aastal oma eeldatavalt valdavalt ühekordseid levkoisid või mitte. Võib-olla hiljem avamaale, siis ei ole raisatud ruumist nii kahju. Seemneks paigale jäetud ühekordsed ajasid tasapisi uusi õievarsi ja mõne varre tipus roosatab vist üksikuid õiekesi praegugi. 

Topeltlevkoid 24. juulil

Ühekordsed 24. juulil

Trollius ircuticus

Selle suve üllataja oli irkutski kullerkupp Trollius ircuticus. Mul oli juba ammune unistus oma aias kasvatada oranzide ümarate kinniste õitega kullerkuppu. Mitte seda lahtist hiina oma. Aitab sellestki, et paar aastat tagasi õhinal soetatud madala kullerkupu Trollius pumiluse õienupud hakkasid avanedes üha enam meenutama tulikaõisi. Puhmas ise on kuidagi rõõmus - üksteise järel avanevaid säravkollaseid õisi on ohtralt ja õitsemist jätkub üsna kauaks. Saigi elamisloa valgusrikkamas metsapeenras. Meie tavaline kullerkupp oli mul juba teisest aia-aastast aianurgas olemas. Kevadel Luige laadal küsisin iga silma hakkava kullerkupulehtedega taime kohta, mis sordiga tegu. Ühes kohas siis pakutigi üsna noori paari lehega taimi - olevat irkutski kullerkupud, seemnekülvist. Näidati küll hiina kullerkupu pilti, et sarnane pidi olema, kuid huvi oli juba tekkinud. Kodus tagasi, torkasin taimetite üsna juhuslikku kohta, et eks vaatab kuidas kasvab, äkki järgmisel aastal näitab esimesi õisi. Kasvas küll ja kiiresti. Juuli keskpaiku oli tekkinud mu alustava krellroosa floksipuhma ette täielik tulekahi. Ega ma ei olnud vaevunud järele uurima, et kõik kullerkupud ei õitsegi kevadel. Augustikuu algul nad kahekesi kõrvuti õitsema jäidki.

Irkutski kullerkupu õis 24. juulil 2011 oli pigem eredam kui pildil

Septembris oli oranz "korralagedus" floksipuhma eest kadunud. Floksil endal olid ka paremad päevad möödas. Oktoobris aga hakkasid mõlemad uusi õievarsi tekitama. Kullerkupu õis oli esialgu üsna kahvatu.. Jaheduse ja hämaruse tõttu toimus õie puhkemine ja küpsema tooni kogumine aegluubis.

 29. oktoober,  kahvatu sügisõis

05. november 

 12. november, sama õis

20. november, uus õis, vana pruunistuja paistab taustal  

11. detsember - ikka veel on üritajaid.

Loodan , et tugevale looduslikule liigile selline sügisene pikk õilmitsemine suurt kahju ei tee. Aga Aasia kullerkuppu ja seda kõrgemat suurte ümarate oranzide õitega tahaks ikka ka. Kollektsioneerimise vastu räägib tegelikult peale vähese aiaruumi ka heade kullerkupu kasvutingimuste puudumine.

Punane kapokipuu

Selle uhke puuga puutusin esimest korda kokku Lõuna Hiinas veebruaris-märtsis 2008. Need üksikud kõrged puud torkasid juba kaugelt silma oma lehitus võras säravate oranzide õite poolest. Oksteni ei ulatunud kuidagi, kuid mahapudenenud õied olid veel üsna värsked. Sai tehtud pilt puuvõrast, maaslebavatest õitest ning mõlemast koos, et kodus järgi uurida, mis puuga on tegemist.

Õied teel

Puu ja õied koju kaasa

Kodus saigi selgust, et tegemist on troopikavöötmes levinud puuperekonna ühe esindajaga - Bombax ceiba L. ametliku eestikeelse nimega India villapuu. Kõigepealt leidsin ta soomekeelsest pildiraamatust Lomakasvit, kust jäi meelde inglikeelne nimetus punane kapokipuu, kutsutud ka romantilisemalt siid-puuvillapuuks. Selle puuga on suguluses ka harilik kapokipuu Ceiba pentandra (ka Bombax pentandrum) ning mitmed teised kapoki- ja villapuud. Mõnel villapuul on õied väikesed ja kollakad, teistel valkjad või roosakad. Kõik nad on suured ja silmapaistvad puud, mis looduses kasvavad enamasti üksikult. Noortel puudel on tüvel toekad okkad, kuid vanemate tüved muutuvad tasaseks. Puu õitest tehakse Hiinas teed, Kõik taime osad on ravitoimega ning leiavad kasutamist erinevate haiguste raviks. Juurt on röstitud ja toiduks tarvitatud, seemnetest pressitud õli on söödav. Õlist keedetakse ka seepi ning kasutatakse õlilampides. Puidust on tehtud kanuusid, tarasid ning mitmesuguseid tarbeesemeid.  Lehed sobivat loomasöödaks rohelusevaesel ajal. Villapuu "vill" on vett eemaletõukav ning leiab kasutust patjade ning madratsite täidisena ning päästevestides. Ketruseks pidavat see kiud liiga lühike olema. Puuga on seotud mitmeid legende. Eri maades on neid peetud pühadeks puudeks, kuid leidub ka legende puust. millesse on vangistatud kuri deemon. India mitmetes piirkondades ähvardab puud hävimine tugevalt juurdunud traditsiooni tõttu põletada tseremoniaalselt terveid puid või suuri oksi Holi-festivali ajal.

  

Kõigi nende teadmistega varustatult oli tänavu augustis Balil meeldiv kohtuda nagu vana tuttavaga ühe eriti suure õitsva villapuuga  templi sissepääsu lähedal tee ääres

 See puu oli püha, sest ümber ta tüve allosa oli mähitud ruuduline riidekangas

Kogu templiaia esine plats oli kaetud mahalangenud õitega

Samal Indoneesiareisil Florese saarel õnnestus näha ka lehtinud puud rippuvate roheliste puhkemata ja valgevillaste lõhkenud viljadega. Tekkis küsimus, kuidas seda villa koristatakse. Vastus oli lihtne - kui villatordid maha kukuvad, riisutakse nad rehaga kokku ja padjatäidis ongi olemas.

Kooliaed

Ühes Põhja-Ukraina ääremaakülas 2010 aasta augusti lõpunädalal. Meie sõber näitas oma kunagist kodumaja ja kooli. Sealkandis elavad inimesed töökalt ja üsna vaeselt, kuid esimest septembrit oodati kui pidupäeva. Madal koolimaja oli hoolega valgeks lubjatud ning metallaed värvitud. Üle aia paistis värvikirev lilleväli. Hoovipeal juhtuski nagu tellimise peale  liikuma kooli õppealajuhataja, kes meid lahkelt aeda viivast väravast läbi juhtis. See "inglise aed" koosnes kohale külvatavatest suvelilledest, mis meilegi tuttavad.  Kahe suure lilleala piirid olid sirgjoonelised ning nende vahepeal rahulik rohuala. Aias oli paar vana suurt viljapuud ning üle lillede paistsid ka noorte pirni- ning õunapuude ladvad. Kõige selle külluse keskel valged nimelipikud. Lähemalt uurides selgus, et siltidel ei olnud siiski mitte taimede vaid õpilaste nimed. Mõni aeg tagasi tekkis traditsioon, et iga lõpetaja istutas kevadel aeda ühe viljapuu. Nii kestis mitu aastat, kuni puid hakkas palju saama. Siis hakati viljapuude asemel istutama roosisid, mida lähemal vaatlusel võiski kohati märgata muu ilu keskel päikese poole pürgimas.
Tegelikult kui meenutada, siis selletaolisi äärest-ääreni lilleseguga täidetud peenramaid marjapõõsaste lisandiga või ilma oli meilgi varem rohkem ning võib nüüdki veel kohata kui mitte mujal siis säilinud datsade piirkondades. Ei mingit pikka planeerimist ega ettearvestust - puhas värvirõõm ja lopsakas looduslikkus.
Iga uus on hästi unustatud vana - nii on ka meie linnahaljastusse tekkinud kõrgemad kõrrelised ja vallatumad õiepöörised värskeks vahelduseks hästikammitud madalatele mustripeenardele.

Külavahel käiakse iga päev korralikult riides, dressisid võib ainult töö tegemisel kohata.

Esimeses kvartalis on veel mõnevõrra ruumi järgmiste aastakäikude rooside jaoks

Selle lõpetaja roosil oli kusagil kõrgemal ka õis otsas

Umbrohtudel pole mingit lootust võimust võtta nii elujõuliste lillede keskel. 

Jõulukuu kingitused

Taustal mängivast telekast kostis arutelu, mida tänapäeval üldse sobib kinkida - kohvimasinad ja teeserviisid  juba kõigil olemas. Jõutigi siis järeldusele, et kunst on see, mis ikka veel võib arvesse tulla meie jõukal ajastul.
Siin nad ongi.  Kellele sünnipäevaks, kellele kuuse alla. Palju õnne ja ilusat jõuluootust!

graafika

gobelään

lehtehistöö

õlimaal

salakaup

Bali orhideed

August on troopilises Indoneesias kõige orhideevaesem aeg. Nii õitsesidki 1400 m kõrgusel mägedes asuva Bali botaanikaaia rikkalikus orhideede kollektsioonis vaid üksikud taimed. Erinevalt Singapuri lennujaama kommertshuvi pakkuvate sortide värvikirevast kollektsioonist moodustavad siinse enamiku loodusest kogutud metsikud taimed, näiteks sellised

Nimelipikutel koodnumbrid

Väikesed õied on kenakesed, kui silm nad roheluse keskelt üles leiab

 Uhked lillaroosad õied..

..hõljusid kõrgel nende mitte kuigi esinduslike pilliroosarnaste varte otsas

Mõnedel õnnelikel on oma aias selle kaunitari sugulased õitsemas

Kollektsiooni õrnemad isendid olid omale kohad leidnud kunstipäraste kaarvõlvidega võrkkatuse all

Pargitee sillutisse laotud orhideeõis

Orhideeaia kosk keset lopsakat rohelust

Orhideesid puude otsas ja haljastuses kohtas kogu saarel päris palju. Pilte üle vaadates selgus, et kõigilt õitsvate orhideedega piltidelt vaatas vastu üks ja seesama sort. Haljastusest rääkides - Balil ei ole praktiliselt üldse üldkasutatavaid parkisid. Mittesöödavat rohelust ja lilli kohtab hotellide aedades külastajate peibutamiseks, eraaedades tseremoonialilleõite tarbeks ning mõnede kloostrite kaunilt kujundatud rohtaedades. Bali botaanikaaed mägedes on rajatud valitsuse initsiatiivil 1959 aastal, kuid viimastel aastatel on areng olnud eriti märgatav.  Kogu ala on tegelikult üks avar dendropark. Jalgsi võib seal ringi matkata mitu päeva, autoga jäi poolest päevast napiks. Puhkepäeviti pidi see roheala olema populaarne väljasõidukoht kohalikele peredele. Sissepääs on tasuline, kuid nähtav õigustab seda väikest tasu igati. Ubudi lähedal kuumemate temperatuuridega kohas on Balil veel üks väiksem botaanikaaed, rajatud ja hallatud välismaisel algatusel - jäi kahjuks nägemata. Leidub ka vähemalt üks turistlik orhideeaed Sanuri lähistel, mida me ei külastanud.

   Tavaline orhidee augustikuisel Balil

Orhideepotid ääristamas jalgteed kloostriaias