Thursday, June 21, 2012

Sirelid ja teised

Meie maja ainsa pärissireli esimene õis
Sirel - ei ole Eestimaal vist ühtki aeda ilma selleta. Nõmme pinnas tegelikult sirelile hästi ei sobi ja nii oli me krundil hulgaliselt räämakaid harilikke sireleid. Naabri kõrghekk veel lisaks. Meie, sõgedad inimesed, asusime neid välja urgitsema. Siiski samal 2008 a. sügisel sai käidud sõbranna omajuurse ilusa tumeda sireli all istikut otsimas. Kõik olid maha niidetud, kuid mingi võsuke ikka sai välja tiritud ja marjapõõsaste vahele puukooli paigutatud. Ega ta seal eriti laiutada ei saanud, mustsõstrad kahel pool kogusid kasvu. Kui lõpuks eelmisel 2011 suvel viimane lumimarjavõsa jupp välja sai kitkutud, siis kõige lõppu, üleminekukohale tagumiste hoovipoolele sai majaelenike heakskiitvate kommentaaride saatel uus sirelinoor maha istutatud. Tänavu avanes esimene õis. Pilt 3 juunist, kuid õis on siiani veel täitsa olemas. Teine, väikeste ümarate lehtedega minisirel Tinkerbelle sai tuvastatud Horteses lõhna järgi. Vürtsikam kui harilik sirel, kuid ikkagi väga mõnus. Oodatav ja tegelik kasvukõrgus pooleteist meetri ringis. Veidikene on mõned oksad külma käes kannatanud, kuid taastub kenasti. See põõsake on igal aastal tagasihoidlikult õitsenud, kuid majarahvas seda kribu sireliks ei pea. Tänavu on õisi päris rohkelt.
Tinkerbelle sirel "Bailebelle", 20.juunil (tegelikkuses pisut punaroosam)
Õitsvad veigelad on mulle juba lapsepõlvest saadik meeldinud. Nii et ilma veigelata ei olnud mõeldavgi iluaiatamine. Kõigepealt samalt sõbrannalt õitsemise ajal kimp kauni veigela oksi vaasi, osad oksakesed mulda põõsa varju. No juurdusid küll.Nii vees kui maas. Aga ei jätkunud kannatust oodata ja nii sai aia äärde suhteliselt varjupoolsesse valmisharitud otsa pandud põhiliigist väiksema kasvuga kaunis veigela nimega Rumba. See tahtis algul oksi vaid horisontaali kasvatada, kuid kääride ja veenmise abil on teda kuidagi taltsutada õnnestunud. Kõigele vaatamata ta  ikkagi õitseb. Pisut tuhmim kui paremas valguses, kuid asi seegi.

Kaunis Veigela Rumba 20 juunil
Teine, õigemini esimene, kelle järele minnes see Rumbagi kaasa tuli, on küll ainult rõõmu valmistanud. Väike värvikera. Need õied alumisel pildil, mida ei ole põõsakesel just liiga rohkelt, on täiesti kõrvalised ja sulavad taustaga ühte rohkem kui pildil. Mida rohkem suvi edeneb, seda erksamaks muutub lehtede värv. Varjulisemas kohas ta ongi kaunim. Pärisveigela pojad on enamasti ära kingitud, kuid üks viimane õitseb parajasti piparmüntide vahel mustsõstra kõrval. Kuhu panen, pole veel otsustanud.

Kaunis veigela "Monet" 20 juunil õitsemas
Monet septembris 2011
Läikiv tuhkpuu tunneb end Nõmmel nagu kala vees. Õitseb rohkelt, kasvab, külvab.
Ühtviisi tubli nii valguses kui varjus.  Ideaalne hekiks või pügatavaks soolopuukeseks. Üks paremaid meetaimi.


Clevelandi jumalatelill (Dodecatheon clevalandii) pole minu meelest tavaliselt küll nii sõjaka välimusega  õisikutega esinenud. Esitlemiseks pole hiljem enam võimalust, sest pärast õitsemist kaovad väheldased "nurmenukulehed" maa pealt kogunisti ära. Kolepilti ta ei tekita, lihtsalt et tühi koht jääb peenrasse. Krüsanteemidele laiutamisruumi.

Lillekasvataja, kodumaised jõhvikad ongi tõesti virgemad õitsema.
Mul on neid vaid paar taimekest suurte ameeriklaste varjus.

Ameeriklased alles mõtlevad

Samal ajal kui Tiia annetatud punaroosad jaapani priimulad ehitavad omale teist õiekorrust,
 on ka Beesi priimulad oma õisikuvarred välja sirutanud. Sel aastal esimest korda. Talvitusid lumerookimise hiidhange koorma all nagu kogu muugi aiaäärne elustik. Huvitav, mitme korrusega ta lõpuks maha saab.
Lõhna öisesse aeda - öölevkoi (Matthiola longipetala, subsp. bicornis). See lilleke lõhnab meie aia "cottage gardeni" osas, mis hetkel valendab ja roosatab margareetapilves.  .

 Tagumine pool ühe eelmise elaniku pärandus, eespoolne maja põliselaniku kollektsioonpeenar. Sellise aia loomiseks taimi just üleõla ei visata tulevasse asupaika, kuid iga uus taim istutatakse sinna, kus parajasti tühjem koht on tekkinud. Ja vaata nüüd seda pilti - rõõmsalt romantiline metsaalune mitte kuigi kaugel kesklinnast. Kujutlege lisaks veel mairoosi lõhna, mis hoovab taamal olevast põõsastikust. Aiatudengid, unustage kogu õpitud tarkus kompositsioonist, vertikaalidest ja horisontaalidest. Kes järgi tahab teha, arvestagu, et ilma rohimata kaoks ka sellise aia ilu ja võlu. Võimust võtaksid naadid ja nõgesed ning järgmine tööriist saaks olla ainult vikat. Aga meie maja naised on virgad. 
THELA!  Kui sa ei ole veel omale roosaõielist kastanit saanud, siis ma juhtusin seda nägema Kristiine puukooli müüginimekirjas.

9 comments:

  1. Kas ameeriklased on kuidagi suuremad ja maitsvamad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. On küll suuremad, tumedamad ja jahusemad. Ei ütleks et maitsvamad. Kevadel olid talvitunud marjad päris head suhu pista. Taimed ise on jõulisemad, tõenäoliselt ka garanteerituma saagikusega. Aga mis hektarisaagist rääkida minu alla-ruutmeetri jõhvikamaa puhul.

      Delete
  2. Mu meelest polegi põõsasteta aiad iluaia nime väärt, loodan, et ma pole vaid lillearmastajate suhtes ülekohtune ja ei hakka ma siin seletama, miks põõsas on ilus ja hea. Ma pildistan ikka enda omi ka, aga miskipärast nende näitamiseni ma ei jõua, sest igasugu muid õisi pressib iga päevaga järjest enam peale.
    Kas Sa sellest `Monet`st paari haljaspistikut mulda ei tahaks pista, ma saan Sulle vastu pakkuda jaapani veigela kirjulehelist roosade õitega sorti `Dart`s Colordream`, just hakkan teda veidi paljundama. Ta oli meil esimesed aastad nagu püsilill, külmus ja taastus, külmus ja taastus, aga nüüd on juba hulk aastaid täiesti külmakindel. Usun, et ta peab ka mõnes teises aias vastu.

    ReplyDelete
  3. Ooooo!
    Ilusad 6itsvad p66sad on aias nagu seinad toale - lillevaip v6ib olla, aga p66saseinad ning puudest laev6lvid peavad olema.
    Veigelad on ilusad ja sel talvel n2riliste nahka l2inud Variegata nana peab saama kena asenduse. Kui mul oleks midagi v22rikat vastu pakkuda, siis v6taksin pistoksaj2rjekorda:) kas vastukaubaks bambus v m6ni siidip88ris (Zebrinus ja Silber... mingi, m6l. kasv kuni 250) sobib? v6i loorberiseemik?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haa, kaks ja pool meetrit ja siis tahab palju valgust ja talvel varju alla talvituma.. Ära muretse, ei ole midagi vastu vaja. Kui istikuid tekib, saad Muhedikust järgmisena ja kui ei teki, saad paar oksakest.

      Delete
  4. Sirelid, need on ka mul vanaema ajast meeles. Meil seal vanavanemate talus oli neid ikka omajagu. Meil on ka Pärnal teisel poolt seda metsa teed üks väga vana põõsas. Ma plaanin muudkui seda noorendada, aga no ei ole aega olnud. Aga küll ma selle ära teen, siis saab ka seal rohkem õisi olema. Lisaks muretsen ka "seltsilisi". See jumalate lill on küll täitsa omapärase moega.
    Kui õie aeg otsa saab, siis onju just põõsad need mille lehtedega saab "mängida" ja see kestab kauem ka. Mulle sügis meeldibki just sellepärast, et siis on värve palju.
    See liigne "hoolitsemine" on ikka kurjast. Oli siin juttu naatidest ja täna siis avastasin ühe tühja krundi peal kus õitsesid tõrvalilled on ka üks "agar" trimmerdaja kallal käind. Nüüd on siis seal hein maas ja mingiks ajaks on puude alune "kõrb". Aga teeks siis tööd korralikul, ei seda mitte. Põõsaste ääres ja puude ääres on laialt jätnud heina kasvama. Mitte 20-30cm vaid kohati ikka oma 1,5 meetri jagu. Kole vaadata kui aus olla. See poolik töö on kõige koledam. Meil saab kindlasti pärnal kunagi lillaas olema, ma olen selle peale juba kaua kaua mõelnud. Meil on tegelikult just selle jaoks õiged tingimused olemas. Ei viitsi mina murutraktoriga ringi sõita ja "zombit" mängida. Osadele meeldib, mulle kahjuks mitte.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küll see kategooriline suhtumine niitmisse sul üle läheb. Kõik puisniidud ja muud lilleaasad on enamasti inimese osalusel tekkinud. Vähemalt üks kord suvel niidetud ja võib-olla ka veel teist korda ädalat võetud. Teine võimalus on võtta lambad. Kui inimtegevus lakkab, siis asemele tuleb võsa.

      Delete
    2. Ega ma kategooriliselt selle niitmise vastu pole, aga lihtsalt asju peaks tegema siis kui neid vaja on ja korralikult. Niite tuleb tõesti aastas korra niita. seda augusti kuus. Vahel ka kevadel. Seda peaks meeldetuletama keskkonnaministeerimuile, tänu kellele jõeäärsed niidud on kadumas. Enam nad niitmas pole käinud ja võsa ning malts lokkab.
      Jaanipäeval sai just jälle selle maatüki juurest mööda sõidetud, kus on suur roheline ala. See on ikka suur ala, oma jalgpalli väljaku suurune. Õnneks servades kohati on ikka puid ka. Aga muidu on see plats lage. Imelik oli seda platsi seal metsa servas vaadata, aga ega ma midagi paha taha öelda. Seal inimene lihtsalt näeb oma nägemust ja teeb seda enda heaks, mitte raha teenimiseks. Eks me peame ka endale trimmeri muretsema. Olen ka juba uurinud, aga ega ma küll igakord kui Pärnale lähen, trimmerdama ei hakka.

      Delete