Thursday, June 28, 2012

Varasuvi alla-põlve aias

Osa miniaiast. Jaanipäeva paiku on kõik mustlase seeliku toonid korraga kirendamas, avanevad nurmnelgid lisavad veelgi erepunaseid ja krellroosaid toone. Roosa merikann keskel on küll tänavu veidi kõrgem ja kahvatum kui tavaliselt.
Kui me 2008 aasta suvel labidad-kangid raugastunud taraenela kunagi-olnud hekki lõime, siis mõlemal kumas silma ees oma unistuste peenar. Unistuste täpsustamisel selgus aga, et ei aita muud kui pind pooleks jagada. Poole peale said Kaabuga mehe "lemmiklilled" roosid, otsapealne ümar osa jäi mulle väikeste taimede jaoks. Nagu ikka, mehed mõtlevad tulemuse peale, naised muretsevad võimaluste pärast. Hetkel on roosid peagi puhkemas, miniaed aga on värske ja värviline lume alt vabanemise hetkest ning vahet enne valget lund ei tule. Peenral on lubatud olla kontrollitult metsik. Kohati on taimi lastud üksteisesse kasvada ning isekülvi harrastada, samas iga ebasoovitav laiutamine saab kindlalt piiratud. Väikesel pinnal on olemas nii viinamägi, soo, metsaalune, kui liivik. Hinnatud on väheldased kompaktsed taimed. Ruumipuudusel  jäävad välja nii mõnedki tüüpilised kiviktaimlate asukad nagu hanerohud, mõõlad,  kõrgemad kukeharjad. Katsetasin ka loodusliku liivateega, päris hulk erinevaid kenasid vorme oli, kuid praeguseks on järel vaid üks mätas, madalam ja paigalpüsivam sarnaselt tumelilla sordiga. Eks niisuguse range valikuga need kultuursordidki tekitatud on. Looduslik liivatee nimelt tahab kohe pärast õitsemist siirduda naaberalasid vallutama ja kui teda piirata, siis jääb järele vaid kuivanud keskkoht.Konkurentsis nurmnelgi ja kollase kukeharjaga jääb ta kindlalt kaotajaks. Ülemisel pildil olev peenra servalähedane kukeharjadest piiratud nelgiala oli algul liivatee, siis äkki liivatee-nelgi segamätas ja nüüd-näete ise. Nurmnelkidestki õitseb paremini noor äsjakülvunud mätas, nii et vasakul oleva vanema nelgialaga tuleb vist mingi uuendus või asendus ette võtta.

Pisikellukas on armas lilleke, kuid tahab ringi rännata või kidub ära. Valge ongi hetkel kadunud.


See mumm on küll ära väsinud, vähemalt ilus koht puhkama jäämiseks


Portenchlagi kellukale on vihmad kosutavalt mõjunud. See kelluke pidavat kasvama ja õitsema ka üsna varjus. Tagasihoidlik, hoiab oma kohta, konkurentsis jääb alla laiutajatele. Sellest kellukesest olevat olemas ka jõulisem laiutavam vorm "Resholt variety", mis sobivat pinnakatjaks.

Siin üks imeõhukene pinnakatja kollane minuartsia (Minuartia sedoides). Väga lähedalt vaadates võib märgata kollaseid õiekesi tõesti. Kivide paigutus vareste maitse järgi. Nende hääl on vali ja jõud suur. Täna olid ära tassinud kassi metallkausikese. Otsisime küll , et ehk poetasid maha kuskile, kuid leidmata see jäi.

Minuartsia lähivaade. Kuival kivisel pinnal võiks selle taimega sammaldumise efekti tekitada. Päris paljale paekivile roninud osa siiski talvekülma või kevadpäiksega hävines. Paljuneb hästi kergesti igast tükikesest, kuid agressivseks ei muutu.  Rammusal maal ei ole proovinud. Kui peaks huvi olema, võib saada.
On vast kahju, et suvi läbi õitsevat, lõhnavat palju aastaid  püsivat nelki ei ole (vist) olemas.
Need mättakesed õitsevad ja lõhnavad igal aastal mõned nädalad, siis jäävad alles kenad lehepuhmad. Üks  turupäritolu roosa sügiseni õitsev tagumistele sarnane, kuid mittelõhnav mul kolm aastat oli, kuid tänavu kevadeks oli kadunud  - seda küll lumerookimise hange all haudununa.

Nõmmenelgi (Dianthus arenarius  ssp. arenarius), õrnroosakad sügavalt lõhestunud õied vaatavad vastu üsna lühkese varrekese otsast. Seda looduses harva esinevat nõmmnelgi alamliiki kasvab ka Nõmme liivikutel. Tavalisema kõrgema varrega alamliigi (Dianthus arenarius ssp.borussicus) puhmas on õitsemise ajal pisut hajusalt harali. Mul on see ka olemas,  esimene õis läks alles lahti. Pärast õitsemist on kena siilikene, kuid mõne aasta pärast kas hävib või kui veab, siis jaguneb mitmeks tükiks.

Teine nõmmnelgi põõsakene on puhasvalgete õitega ja samuti väga kaunis ning healõhnaline. Neid kasvatatakse seemnest ning kui on soovi võin lasta valmida. Mul õitsevad kolmandat aastat ja ega tea, kui püsivad nad kavatsevad olla.  


5 comments:

  1. Nelgid ja nende lõhn on nii vaimustavad!
    Toda valget pisikellukat võid minult saada. Sain Deialt jupikese, ta mul muudkui paljuneb ja ilutseb. Sealt saab juppi võtta küll.
    Minu meelest väga ilus unistus. Ja sellise peenra pluss on veel see, et ta on ilus ka talvel kui lund parasjagu polegi.

    ReplyDelete
  2. Sellised madalad lillevaibad võivad välja näha küll kui kirjud lapiseelikud, väga korrastatuna ja värviõpetust arvestatavaina oleksid nad igavad. Selline elegantne lohakus teeb nad aga väga võluvaiks.
    Aga kui ma mustlasseelikut veidi halvustasin, pidasin silmas seda, mis nimelt silmade kõrgusel paistab ja see kõrgem segadus küll väsitab

    ReplyDelete
  3. mulle ka see madal mustlasseelik väga sümpatiseerib.
    nõmmnelki sooviks küll ;)

    ReplyDelete
  4. See "seelik" on ikka väga ilus. Mulle just need "värvikoogid" meeldivad ja kui need vaikselt veel "voolvad" või "roomavad" siis on eriti ilus.
    Mummid on ka toreded tegelesed. Meil ka siin "suristavad" rõdu peale ringi. Ma just nende pärast hoian ka kõik õied nii kaua kui võimalik alles. Ega need viimased õied rododel enam ilu anna. Ainukesed, mis veel "uhkelt" õitsevad on Limetta ja Feuerwerk. Mõlemad paistavad tublid õitsejad olevat ja lõhnavad ka. Julgelt soovitan.
    Aga need kukeharjad ja liivateed on ikka ilusad. Võiks öelda, et lausa "vahutavad" kohe.

    ReplyDelete