Üleöö on hüatsindid õitsele puhkenud. Esialgu küll kõige valgemas kohas olev uute rida, kuid ka muudes kohtades toimub kiire ülespoole kerkimine ja avanemine. Pealkirja tingis aga ühe uue hüatsindi nimi, mille sibulapakil oli eriti seebikarva pilt. Mis hitt see selline olla võiks. Siiski, ta tõuseb esile oma tiheda, peaaegu kerakujulise õiega ja on tegelikult vägagi erksa värviga. Nodsu või keegi teine, kes tahaks erinevaid sorte natuuris näha, - paluks külastada lähemal ajal. Ega palavaga nad kaua ei õitse.
Hüatsindid on ühed mu lemmikud, kuid ühtlasi ka kimbatust tekitavad lilled aiakujunduses. Üksik ajatatud hüatsindiõis kõrgumas oma sibula kohal kristallvaasis mõjub hinnaliselt ja suursuguselt. Aiakujunduses on üksik õis vaid lõhna allikaks sobiv, domineerima jääb värv. Värvid aga on neil küllaltki pretensioonikad. Ka ei ole minu meelest hüatsindi jaoks "sündinud kaaslast" - teisi lilli, millega nad hästi kokku sobiksid ja teineteist täiendaksid. Kõige paremini mõjuvad puht-hüatsindipeenrad või veel parem suured anumad, mida saaks pärast õitsemist kõrvale toimetada. Vaasis või vaagnas aga meie tavalist talve need sibulad üle ei elaks. Ja suures koguses lühiajalise värvilaigu jaoks algmaterjali ost oleks üsna suur väljaminek. Välja arvatud mõned sordid, ei kipu hüatsindid ka kiiresti paljunema. Lisaks tahavad nad hea meelega suve kuivas kohas veeta. Vahemärkusena - mu eelmisel vihmasuvel maasse jäänud on siiski enamasti elus, kuigi ehk mitte parimas vormis.
Eelmisel aastal uurisin botaanikaaia kollektsiooni. Milline sort end paremini tunneb ja kas on olemas ka õrnemaid värvitoone, mida valgega kõrvuti võiks panna. Üldiselt oli näha, et topeltõielised on vähem elujõulised ja need jätsin oma huviorbiidist kõrvale. Niigi nad on aretanud uuemad sordid juba liigtihedaks ja raskeõieliseks mu meelest.
Eks ma edaspidi panen ka oma pildistatud sordigalerii üles. Natuuris mõjuvad värvid küll pisut teisiti, ent vähemalt pole pildistamise eesmärgiks olnud müügipaki kujundused.
 |
| Uute rida vasakult, lillade poolt vaates. Värvid on enam-vähem õiged. Tumelilla "Woodstock", "Splendid Cornelia","Top Hit", veel avanemata "Paul Hermann", Oranzroosa "Gipsy Queen" Rea lõpuosa vaata järgmisest postitusest |
 |
| Top Hit, üldvaates vasakult kolmas. Järgmisel aastal ehk on ta õiepall mõnevõrra hõredam ja mõjub vähem puisena. |
Eelmisel aastal uurisin botaanikaaia kollektsiooni. Milline sort end paremini tunneb ja kas on olemas ka õrnemaid värvitoone, mida valgega kõrvuti võiks panna. Üldiselt oli näha, et topeltõielised on vähem elujõulised ja need jätsin oma huviorbiidist kõrvale. Niigi nad on aretanud uuemad sordid juba liigtihedaks ja raskeõieliseks mu meelest.
Eks ma edaspidi panen ka oma pildistatud sordigalerii üles. Natuuris mõjuvad värvid küll pisut teisiti, ent vähemalt pole pildistamise eesmärgiks olnud müügipaki kujundused.
No see 'Top Hit' on topp küll! Ehk siis kaunis-külluslik! Hüatsindid meeldivad mulle ka. Kasvavad laiguti siin ja seal püsikute peenras. Selles mõttes mulle meeldib, kui nad on teiste taimede vahel ja kompositsioonis. Kindlasti peaks taimi grupis olema vähemalt kolm, et tekiks värvilaik. Viimased suved olen sibulad kindlasti üles võtnud ja sellega saanud tagasi suuremad õiekobarad. Meie raskes savises mullas ei jõua päike sibulaid "küpsetama", mis on hädavajalik. Mäletan aastate tagant, et Kuressaare on kevadel üks hüatsindilõhnaline linn. Seal edenevad nad eriti hästi ja on olemas väga paljudes aedades ning ei võta mu meelest neid seal keegi ka suveks üles. Kasvavad mühinal!
ReplyDeleteSee Top on tõega ahhetamapanevalt ilus. Mulle kingiti mõned aastad tagasi 2 sorti. Kuigi nad on ilusad ja uhked lilled, ei kuulu nad nende hulka, keda endale palju igatseksin. Vanadest kogemustest teadsin, et nad tuleb igal aastal üles võtta, aga jätsin selle töö tegemata ja nüüd kasvavad ja paljunevad samas kohas juba 3 aastat, kusjuures õitsemine pole minu üllatuseks sugugi kannatanud. Mu meelest muutuvad nad üha kaunimaks. Sel kevadel olen ma mitmel korral pead murdnud, kas uuemad sordid, kuigi neid aretatakse ikka põhiliselt ajatamiseks, ongi äkki ilmastikukindlamad ja aiasõbralikumad, vanemad sordid nägid juba teisel kasvuaastal üsna nirud välja. Kui nad paigutada kõrgekasvulisemate püsikute vahele, ei sega nad üksteist kuidagi, suured püsikupuhmikud hakkavad selleks ajaks, kui hüatsint lõpetab, alles välja kasvama.
ReplyDeleteSee tundmatu olen mina-Muhedik. Olen küll sisse logitud, aga esitletakse mind ikka teisiti, arusaamatu lugu
ReplyDeleteOlen ka igal aastal nad üles võtnud ja küpsetanud küll saunas küll praeahjus.On igal aastal ilusad olnud. Otsustasin, et tänavu ei võta neid üles, suur töö ja mul on neid palju, pealegi kipuvad nad siis segi minema ja kus sa neid hoiad, paha siga , mitu viga. Vaatame, mis tuleb!
ReplyDeleteMa olen neid alati huviga vaadanud, kuid aitab, sel sügisel toon endale ka aeda, pole mõtet piinelda:), isegi naabril kasvavad nad juba teist kevadet ja edenevad hiigla hästi. Ja see lõhn! MIs tubastes tingimustes oleks tappev, on õueõhus kui ambroosia.
ReplyDeleteVäga uhke top ju! Nad võiksid ju roheluse sees täitsa vabalt troonida, küllap on nii tugevad tegijad, et tulevad läbi? Ei saa sotti, mis sul seal muidu on, peab natuke mõtlema, nt villane nõianõges talub ju kuiva ja tärkab suhteliselt vara ja halli sees säraks nad küll.
ReplyDelete?
Ilusad on nagunii.