Sunday, September 8, 2013

Kirjanike aed


Pilt: Mart Ojasalu
Roos "Marie Under" on 2007. aasta ristandhübriid, mille emasordiks on "Lac Majeau" (valge täidisõielise R. rugosa aretis) ja tolmuandjaks "Kronborg" (veripunane antiikse rosettõiega floribundroos 1996. aastast). "Marie Under" on selektsioon selle ristandi seemikutest. Aretaja on Mart Ojasalu.
- - -
Roosi hübriidseemik "Marie Under" kui Eesti oludesse sobiva roosi hübriid on paljunduses Rosmakor OÜ roosiaias (aretaja Mart Ojasalu).

Kogu teksti loe  MTÜ Adsoni, Underi ja Tuglaste Aed kodulehelt

Kuidagi on juhtunud, et sellesse aeda ega majja ei olnud ma varem sattunud. Väikese Illimari 12, Adsoni, Underi ja Tuglaste aed. Laupäeval, 7. septembril toimus seal üritus nimega "Rohelise aia päev" rohevahetuse, majaekskursioonide, kohviku, lastetelgi ja elusate kirjanikega. Plakat siin. Sai sealt päeva jooksul läbi astutud mitu korda - enne algust mõningat varustust kohele viimas ja esimese ostjana kooke proovimas, lõuna ajal majaekskursioonil ning hiljem oma kraami kokku korjamas. Fotokas oli kaasas vaid viimasel korral, kui kippus juba hämarduma. Kogu aed oli Tuglaste poolt eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel kujundatud mitmetasandilistel paekiviterrassidel paikneva kiviktaimlana. Nüüdki, nagu  kõlas aia tutvustuses - on rajatiste piirjooned  veel aimatavad. On küll, kohati on isegi nähtavad.

Puhkenurk, vääntaimed vasakul paistval eraldusaial peaaegu elus.


Lõkkeplats on korrastatud ja saanud ka uue pingi.
Õhtul tehti seal maja traditsioonide kohaselt lõket

Sepiskaunistus, üksainuke omataoline keset põõsaid

Aias on siiani säilinud eakaid huvitavaid okaspuuvorme,
 sealhulgas mitu roomavat kuuske ning üks eriti suur laiuv jugapuu. 

Mõningaid puukesi on ka hiljem istutatud, osa võib-olla ka ise külvanud-

Põhjamaa dzungel toimib aeglaselt aga visalt kivimüüritiste enda alla matmisel.
Sitkemat sorti püsikud ja pinnakatjad on esialgu säilitanud oma koha ses poollooduslikus koosluses.
Majas tegutseb Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakond Maja ise on üsna heas korras, selle renoveerimiseks ja käigus hoidmiseks on õnneks raha suudetud leida. 
Tänu vabatahtlikele entusiastidele ja paar korda aastas toimuvatele talgutele tekitab aiaruum vaatamata metsistumisele üsna õdusa tunde.  Kus võimalik, seal on müüritiste vahel niidetud alad ning kohati katab maapinda päris naturaalne pehme samblavaip. Mittetulundusorganisatsiooni plaanid on realistlikud ja keskenduvad tähtsuse järjekorras piirdeaiale, teedele ja teeservadele. Taimestuse kohta olevat olemas alusplaan. Perspektiivis aga - see aed vajaks hullult palju tööd ning teises järjekorras raha. Selge see, et algse  taimevalikuga üks-ühene taastamine kõne alla ei tule, kuid aia uus elu väiksema hooldusnõudlusega seades võiks samuti põnev olla. Aias on olemas hulk end tõestanud pinnakatte- ja puhmastaimi, mis tuleks lihtsalt välja kaevata ja uuesti maha istutada. Igasuguseid istikuid ja pistikuid jääks hulganisti ülegi. Mulda oleks kohati juurde vaja. Paraadpeenar, kus vireleb kolm Underi nimelist roosi ja üks Robusta, on koguni maapinnast madalamasse lohku vajunud. Rooside jaoks on see koht liiga varjuline ka. Käed hakkasid kohe sügelema soovist neid kuhugi valgemasse ümber asustada. Puurindeski jätkuks kääritööd ja ehk ka mõnede vanakeste väljavahetamist.  Küll siin oleks aiakoolide õpilastel tänuväärt paik renoveerimispraktikate jaoks kui selliseid ikka korraldatakse. 

4 comments:

  1. Ma nägin fragmente sellest aiast korra televiisoris ja kuulsin, millised plaanid taastajatel on. Oleks nad ainult teda väga-väga uueks ei teeks, need vanad aiad on väga emotsionaalsed.
    Allikate eest samuti aitäh, loodetavasti ei juhtu nendega nii nagu Emalättega

    ReplyDelete
  2. Tänan.:) Praktikakohana oleks see ideaalne, mäletan kuidas sai seda otsitud omala ajal. Lõpuks vedas - lõikasin vallamaja pargis puid ja sai kenasti praktika tehtud.:)

    ReplyDelete